Ma armastasin tartlast
Kui Tammsaare kirjutas "Ma armastan sakslast",
siis mina ütlen, et täna ma armastan tartlast!
Ei sa ei mõista, ma armastan sind ju ka aga täna
täna...ma armastan kõiki...ma armastan kõike!
Sa ei saa aru! Ma pole kõigile! Ma olegi kõik!
Peegeldus sinust ja temast ja neist kõigist!
Aga sina ei saa aru, sina tahad ühte ja tõelist,
Sa tahad olla Päike, kõik või ei midagi!
Minu süda ja hing kuuluvad aga kõigile!
Aga sina ei saa aru...
Mine siis üle betoonsilla ja vaata kõrgelt mu poole kui Kuu,
Kas nüüd tunned kuidas on olla mina?
Kas kõik pole mitte kaunis?
.....
Veresadu
Jüri suu puhub alla lund
ja see tähistab see tund
kuis tulnud aeg ära
teha suurt mära ja kära;
nagu valget täna alla kallas
ja tehti tuld igas asulas
võõra veri maad kattis
mõis ja kirik põlemas;
täiskuukuu särab taevas
selle vägi nii kirevas
mis rahvale jõudu annab
toimikutesse tegu üle kannab;
on veresadu ühine sellega
mis teema tähtpäevaga
puhtaks maa kurjusest
risti kandvast võõrastest;
hõimutantsud ümber lõkke
ja mõõkade torme avalikke
ümber kodumaa metallidega
tuleb tasumistund hobustega;
au ja vabadus soosis tegu
taastada neid ae .....
Ema südames
Ema, Sinu päev on täna,
päev, mil rohkem rõõmu tunda võid.
Ema, Sinu ümber täna päike särab,
lilled õisi avavad,
tuuled soojad linde lõunast toovad,
Sinu südamesse hõiskama.
Kogu ilu ja armastus on täna Sinu päralt,
eemal oled nukrast hingekärast.
Ema, Su põsil pisarad on kui kristallid,
neis õnnehelk on sees.
Kui vaid saaks, kõik pisarad korjaksin ma kokku
ja neist pärlikee Sul teeks.
Ema, Sinu päev on täna,
õnne täis ja päikesesära.
Sooviksin, et seda sära
ei võtaks keegi Sinu silmist ära.
Lapikene maad vanadele meestele...
On mõni mees kes räägib nagu jõuab….
Teab täpselt kuidas elama peab hästi..
Kui ükskord elu sadamasse sõuab…
Ta jüngrid vapralt jätkavad kuis kästi…
Üks on tark ja räägib kuidas teisi võita.
Iga sõna pole kaugelt sulakuld…
Ei käi ta jala, tahab uhkes tõllas sõita..
Ta tarkused kord katab surnuaia muld….
Räägib teinegi kes pole nõnda tark…..
Ja iseloomu pole temas kuigi palju
Lõpuks maha Ikka maetakse ta sark…
Eks voolav vesi lõhub kõvemagi kalju…
Sa oled tubli mees ja elad kuidas jõuad..
Käid vahest kirikus ja patud andeks saad
Teenid u .....
Kodutee
Põldude tühjusesse istutatud talu.
Lumi mahlana plärtsatab maakoore kõhtu.
Tuima näoilme varjus vilgatab inimviirastuse tühjus.
Kibedalt teritab ninas suitsu jõhkrus.
Vettinud lõhkised kirstad kilomeetreid on kandu lõhkunud.
Kott raamatutega pressitud räbaldunud palitu varju.
Näljast kurnatud auku vajunud ilme.
Koerte haukumine äratab väravas sügavast unest.
Esikus saapaid kiskudes
Kuulen ema hääli köögis armastuse lihtsusest
Puud pliidil tugevast tuulest praksumas
Trummised kulbi löögid ja kapsasupi lõhnad tungivad meelde
Ema
Ema, oh emake Sa,
Sa oled ja kõike tead,
Sinult õppides oleme ise
sama tublid ja imelised.
Ema, oh emake Sa,
Sinu raskuseid kõiki ei tea,
kuid õpime koos läbi elu,
meie raskuste, rõõmude, valu.
Ema, oh emake hea,
kui elus kord vanemaks saad,
tea, siis hoian Sind mina
nagu alati hoidsid mind Sina.
- Tarmo Selter -
2024
Aprillinali
Nagu ikka, plirts ja plärts
kadus selja taha märts,
aprillikuu see tegi nalja,
lumehanged tõigi välja,
hoolimata kevadest,
rohelusest, päikesest.
Kuid on vanasõna see -
jüriööl on külmund tee,
siis ei miskit teha saa,
juunikuuni külmetab.
kuid kui praegu lumi maas,
on palju parem viljasaak.
Siiski ootame me veel,
endal kevad südames,
küll see lumi sulab ära,
veidi kannata veel täna.
- Tarmo Selter -
2024
Karu ei saa aru
Lumi sadas maha,
karul meel on paha,
alles tõusis talveunest,
käpa otsas mett ei ole.
Söögilaud on lume all,
mesitaru mõtteis sügaval,
oma jälgedesse karuott upub
kevad ikka kuskil tukub.
Eksinud on lumme karu,
hea, et ilm ei ole maru,
lumeteki all on karu,
muhvigi ei saa ilmast aru.
Teisend*
kui Adam Levine* laulis telefonist,
mida müntidega täita
siis ma nägin korduvalt ja kordvualt unes
kuidas valin numbrit ja helistan kellelegi
keda ma igapäev ei näe
lahkuminek rebis mind tükkideks
nagu paberihunt teeb seda paberiga
kõigist nendest mõtetest,
mis viisid aina tumedama jõe rüppe
leidsin kirjandusest toe
aina süngemad ja süngemad teosed
et ka iseneese hing purgatooriumis puhastuks
ma ei leppinud sellega kunagi
nii nagu kinnipeetu
oli minus mingi loll lohutus, mingi teadmine
see pole kõik,
kuigi tollal tundus ka rõdult alla hüppamine
hea ideena
.....
Põimunud koostöö*
Naise jaoks peaksid olema tunded
nagu argipäevane kodusesse tiigivette sulpsamine
ta ei karda sukelduda sügavale
mees aga täidab iga su soovi
nagu oleksid ta teinud kuldkalaks
aga nii see just toimibki
sellepärast see koostöö ongi nii viljakas
peegeldades vastu seda,
mida ma olen ammu teadnud
saan kõik, mida soovin
aga mitte egost tulenevad tühi-tähi soovid
vaid südamest tulevad magnetiseeriva lainega soovid
ta ei keelanud mulle kunagi midagi
mina talle ammugi mitte
ja nii oligi võimalik koostöö
vastastikusel usaldusel põimuv koostöö
valitud koosloomine
.....
Kullakallis kevade
Kullakallis kevade,
oled jälje jätnud mu hingele.
Kinni tuisanud on teed,
talv mu hinges valitseb veel.
Aias lilledel on paha,
külm nad ära võtta tahab.
Pungad puudel külmetavad,
ohus on kõik linnupojad.
See kõik mu hingel haiget teeb,
süda kurb ja nukrust täis meel.
Kullakallis kevade
ei lahti lase sind hingest veel.
Meie keisrinna
Eesti peaministriks sai,
saba libutav poliitiline hai.
Meeste maailmalt haaras võimu,
lihtrahvalt kosendus sõimu.
Riigis omast arust loob reforme,
rahvale hoobis tuleb keeristorme.
Poliitikas kõlab rahva tuim kaja,
ajalehest tuleb, et usku vaja.
Venemaalt perel raha kallas,
sanktsioone sellega tallas.
Hääle röövisid vaestelt,
rahakott samas särab kuldselt.
EKRE hääletaja, ma seesugune,
reformikate ülemvõim, mis seesugune.
Liikumisteta pilves
Kanepi uimas tatsan ringi,
südamest tühi kui pigi.
Suund mul puudub hingest,
ajalehest toitun kui singist.
Maailm pööritab mu pead,
olles valitsuse jaoks hea.
Ühiskond nüüd täielikult uim,
iga kodaniku kodu oma urg.
Aeg liikub nagu valgus,
tegematus ka omamoodi haigus.
Kopitan kodus teleka ees,
ega ühiskond taha töömeest.
Narkar, ma seesugune,
ühiskond, mis seesugune
Triibuliste liikumised
LGBTQ pluss on liikumise nimi,
kapitalistidelt tuli protesti kiri.
Huumoriga alguses läks,
Vihaga lõpuni viidi.
Vaimuhaige nägi plakatit,
nüüd soovahetustel too platsil.
Ahned arstid kiimas,
segased nüüd transad.
Karjuvad ja vägivallatsevad,
ametnikud hääli koguvad.
Homoseksuaal pole keegi,
segaduses on nad kõik.
Liberaal, ma seesugune,
teadmatu, mis seesugune.
Impeeriumi sõdur
Meie suur punane koht,
kus ahnete korruptsiooni oht.
Armastan ma rahvast,
sõdin aga vastu.
Propagandast segaduses ma,
pigem kuulan Putini да.
Nõukogud olid võimsad meile,
nõukogud piinarikkad neile.
Impeeriumis ma elan,
rahva seas ma elasin.
Natse ma vihkan hingest,
oma inimlikkuse müüsin hirmust.
Vatnik, ma seesugune,
Vene Föderatsioon, mis seesugune.
Maailma puhtus
Kuus laia mannert,
eri häälset kannelt.
Riigid kindlalt loodi,
rahvused oma moodi.
Jagavadest kommunistidest,
ahnete kapitalistideni.
Natse ja juute,
leidub mõlemalt poolt.
Rassid nõuavad võrdsust,
ent neeger valgel maal.
Valge neegri maal,
kunagi võrdseks ei saa.
Rassist, ma seesugune,
maailm, mis seesugune.
Siili kodumaa
Sini-must-hõbedast naer,
põllul looglevalt lõimuv kaer.
Siilipoeg tatsab omi urgu,
urust sünnib krooni turg.
Suitseva pääsukese laul,
ja tugev roosi talu.
Milline võrratu keel,
isamaa poole teel.
Ees olev sibul koristatakse,
punased linnad korrastatakse.
Rannast jõeni lumine talv,
rändava ilmarahva salv.
Luuletus, mis seesugune,
riik, mis seesugune.