mõtete rägastik
lahendamata konfliktid
paranenud haavu lahti rebib
küsimärgid pöörlevad peas
lainetav ookean
virvendab silme ees
kõik mis tundus
selge nagu seebivesi
on hoopis teinud kannapöörde
muutunud segasemaks
millest on raske leida selget teed
tasakaalust välja vupsanud väärtused
ookeani vahele suure möra lööb
vahele jääb kõrbe
iga ookean harjunud
loksuma omas rütmis
suutmata leida kooskõla
üksteise sügavikust
saavutada tulemuslik tasakaal
kuidas siirduvad ookeanilained tagasi koju?
kuidas loksuvad nad taas omas rütmis?
kuidas saavutavad nad endiselt tasak .....
The Queen Is Dead
Oh, vii mind tagasi kalli vana Blighty juurde
Pange mind rongile Londoni linna
Vii mind kuhugi
Viska mind kuhugi
Liverpoolis, Leedsis või Birminghamis
Aga ma ei hooli
ma tahaks näha -
Ma ei õnnista neid
(Hüvasti) Selle maa kõledatele soodele
Vibulaskjate vahele nagu metssiga
Tema alatus, kui pea on tropis
Mul on tõesti kahju, aga see kõlab imelise asjana.
Ma ütlen: "Charles, sa ei ihalda kunagi
Ilmuma Daily Mail'i kaanel
kandes oma ema loori?"
(Oi oh oh oi)
Ja nii ma kontrollisin kõiki salvestatud ajaloolisi fakte
Ja ma olin šokeeritud, kui seda leidsin
Nagu ma .....
Valik
Ma valikut pean kahe raja vahel-
üks kuiv ja kitsas, teine lookleb rappa,
kus piirdeks lauka lõppematu ahel-
vaid ekslik samm, ja muda võib sind tappa.
Ka kitsal rajal kuidagi ei suju.
Samm konarlikuks jääb ja kivine on tee.
Ning pööraseks ja hulluks muutuv tuju
koos luikedega lendaks Linnuteel
ja jätaks rajad mõlemad. Võib- olla
teel lõppeval on siht- ja vahejaam.
Veab iga kulgemist, et ajas olla,
edasi vaid õige arusaam...
Lenda
Lenda, Linnukene,
sest andsin Sulle kohe alguses teada,
et mu süda kuulub teisele -
see teine küll kaalutleb ja tujutseb -
tujutseb,
nagu minagi.
Kuid ma kui peni, ja vahel ka jänku, kuid ei pista plehku.
Minust nii kergelt tegelt lahti ei saa, kui oled mind kord taltsutan'd,
siis olen Sinuga nii kaua,
kuni Sul on veel midagi öelda ja mulle ka õpetada.
väärin rohkem
väärin rohkem kui eales julgen unistada
olen väärt unistusi mida ligi tõmban
enda soove alla surudes
matan elusalt ka oma elu
elu on liiga lühike et vähesega leppida
elust tuleb võtta maksimum
ja lubada endale kogu universum
miljonid tähed öises taevas
gigantne kuuvalgus
leian julgust edasi unistada
ammutada jõudu
elu täisväärtuslikult elada
leian vaprust edasi püüelda
saavutada kõik
millele hing igatsevalt järgi hüüab
Derek & The Dominos - Layla
mida sa teed kui jääd üksildaseks
ja keegi ei oota sinu kõrval?
oled jooksnud ja peitnud liiga kaua
sa tead et see on lihtsalt sinu loll uhkus
Layla sa oled viinud mind põlvili
Layla ma palun kallis
palun Layla kallis
kas sa rahustaksid minu murelikku meelt?
püüdsin sulle lohutust pakkuda
kui sinu vanamees vedas sind alt
nagu loll armusin sinusse
see pööras kogu minu maailma pea peale
Layla sa oled viinud mind põlvili
Layla ma palun kallis
palun Layla kallis
kas sa rahustaksid minu murelikku meelt?
nii et tee olukorrast parim
enne kui ma lõpuks aru ka .....
Tujukas
Sügis, miks oled nii porine,
vesine ja nii tuuline?
Tallad ära kõik sõiduteed,
kõnniteed ja metsateed.
Pilvist vihma kisud välja nii,
et enda ette ma ei näegi.
Miks vinge tuul rebib vihmavarju käest,
mu soengut sasib ja räsib kõigest väest?
Sügis, küsin veel su käest:
"Miks akna taga koputad
ja vihmapiiskadega krabistad,
mille üle sa niiväga pabistad?"
Ehk on hoopis minu meeleolu morn
ja mu hinges möllab torm.
Miks muidu tormad minu poole sa,
ju oleme tujukad mõlemad.
Ulguv puukuur
Küttehooaeg on alanud
paraku puudega, kui elekter kallis
hookus - pookus, selleks raha kadunud
seega on soojaelu vanas rollis;
olin vanaemaga kuuri ära laonud
lõhkusin puid ja ette tassisin
mind varem ära minna lubanud
siis ma toa poole vantsisin;
hiljem tagasi õue tulin
uks veel lahti, nii vaatasin
ei kostunud vastust, kui hüütsin
ju siis kuuri lukku keerasin;
kui pime taevas ja õues külm
hambaid pesema kõndisin
läheb kortsu mu kulm
kuna õudsaid hääli läbi akna kuulsin;
püha vett kaasa võtta mõtlen
võtan kirve ja tõstan krusifiksi ette
ise kurjuse .....
Valge roosi päev
Liivakell niristab tunde,
koldes miilavad halud.
Mu kuningat painavad tunded
ja põletab hingevalu.
Aga pajatsit vaevab uni.
Oma isanda jalge ees
vähkreb rahutult hommikuni
halva unenäopildi sees.
Valgeid roose kingiti neile.
Öeldi: "Kallis komödiant,
kõik ilus otsa sai eile,
tule tuult püüdma, lunasta pant!
Siis kuningas puhtaks saab süüst,
ta palgeil on jälle rahu,
täitub unistus narrirüüst,
mis kahjuks selga ei mahu,"
Silmitseb, kui ärkab üles,
oma kuningat jahmunult kaua,
tolakostüüm kellel süles
ja kimp valgeid roose laual...
Punaste laternate tänav
Ebardlik ja kaame unenägu-
osta- müüa- mõnitada naine...
Hõõgub lampe punaseid ses hägus-
olen äkki unetu ja kaine...
Silme ees veel laternate tänav-
võtta- jätta- kasutada naine...
Müües keha hingest kustub sära,
jääb vaid määritu ja põlastatu maine.
Juues kinni makstud kallist viina-
petetud ja alandatud naine
sisimas ei tunne enam piina,
et tast saanud armu aseaine...
Emale
Uitab endistviisi üksildasel nõmmel
rada, mida unelmates käinud.
Sireleisse kaotatud õnne
nutan vaid, sest see on jäävalt läinud.
Toomingate valendaval puul
mõte tahtmatult teeb omi käike.
Ununenud tundeid laulab tuul,
aastad saavad erilise läike.
Siirassilmne, puhas andekand
üle taeva habrastiibselt kajab.
Hinged lehekuiselt pakatand,
istume, ja toomevihma sajab.
Jaht
Haugas laotuses teeb tiire,
haug peab järves plaani.
Inimhing ei tunne piire,
AINA JAHIB
kõike- õhust maani.
Mõni jahib naisi- mehi,
teine viina- õlut.
Vahel hea ja tulus tehing
lõpeb üpris mõrult.
Mõni ärihai liig maialt
jahib ainult raha.
Võtad ette ülilaialt,
libastudki maha.
Igaüks meist elu jooksul
pidanud on jahti.
Pidurdamatult kuid hoogsus
kurja päästab lahti.
Tule ja jää kohtumine
Hommik sütitas põlema lõkkes
veidi vettinud hõredad raod.
Päikselt jõudu sai lõhkuda tõkked,
peagi valitses tuline kaos.
Kuumus püüdjana heidutas õhku,
tormas laiali pilvebarjäär.
Külma rahu mere poolt õhkus
kui põrkusid tuli ja jää.
Rüsi stoilisus, leekide rõõm-
duell oli kirglik ja pikk.
Lõpuks ühtisid jäisus ja lõõm-
sealt sai alguse KÄRESTIK.
Anastaja
Õudne see, kui keegi võõras,
tahab rebida kodumaa-armastust su südamest,
rebida katki kõik,
mis püha on su sees.
Tahab toppida vaenu ja viha sinusse
tahab teha kõike, mis muudab sinu meelt
ja alandlikuks teeb.
Ei lase olla sina ise
ei lase vabalt elada.
Kõik au ja tunded kraabib enesele,
ta oma vihas ei saa hingata.
See võõras on anastaja,
südametu mees,
kel pole häbiraasu
ja omadelegi haiget ta teeb.
õuntekorjajate kätes
tähtede tuulte päikse vihma
poolt tuhat korda kallistatud
kuu poolt valgustatud
rändate nüüd kastidesse
korvidesse purkidesse
keldritesse moosideks
ja veinideks ühes õunas
miljardeid aastaid loomist
saaks krõmpsutada
hammastega lõunaks
tänuks nelja ilmakaare poole
veel kummardada
siis mahla pühkida lõualt jõuad
Taaskohtumine
Kui me taassünnis kohtume teel,
tean, et tunnen sind ära , mu arm.
Siin siis kõnnime käsikäes veel
ja mind endiselt võlub su sarm.
Oleks taas kesksuvine juuli.
Meile meenuks, et olime kord
õnnelikud neis ajatuulis,
jätkub kajana viimne akord.
Oma hing ava mulle, mu arm!
Siis südame kingiks saad vastu.
Saatus polegi äkki nii karm
ega varjuna meile ei lasku.
Jumal, luba meil kohtuda taas,
raja siledaks tunnetustee,
et me unustusõisi ei saaks,
kui kord taassünnis kohtume veel.
Sügismuusika
Hall sügisõhtu nagu mahe viiul,
kust helid pagend külma iili eest.
Täis vihmamärgi lehti laud ja riiul,
neid laperdades keerleb aknasse.
Ja viimseid pihlu rapsib äge vihur,
et koltund rohi rõõmu tunneks neist.
Las sügisõhtu jahenevad pihud
nüüd otsida mu palgeil teineteist.
Rusk udutekk vaob hiilides mu ööle,
sest hellitusest lummub hingelind.
Seon luigehüüdeid ussikirjaks vööle,
jääks muusika et tuisus saatma mind.
Sügislehekesed
Kahju, et sügis
kõik lehekesed puudelt korjab
paljaks jätab ja ilu võtab.
Lehtedeta puud nii
valus silmale on näha...
Tuleks talv vaid lumega
lööksid puude oksad särama.
Mõnel puul on lehti palju-
tugevad on tammepuud.
Sügistuuled oma rammu
katsuvad sihvakal kasepuul.
Mina iga puu alt korjan
sügislehti ilusaid.
Kõik nad suureks vihuks köidan
ja hoian oma südame all.
Sügise vihmas
Sügise vihmas pole midagi halba
ei ole rahet ei äikeseid
pussnuge ei ole
pole poisse ei suuri ei väikeseid
Sestap käin nautimas sügist
tema jahedat jahedat vihma
tunnen kuis piisad mind embavad
ihul leiavad paigad salajad
rinnad ja niuded ja allapoolt rihma
puutuvad sealt kust keegi ei tohi
salaja läbi mind tõmbavad
puutuvad miskit mis seisab mul tühi
Jah- mul on külm
jah- olen märg
aga vihmas ei ole ma üksi
ma tunnen et keegi must hoolib
ma lähen tal korda
ja ma tunnen et kurat mind küll
nõnda meeldivalt meeldivalt noolib
Suvine vihm on liig soe
mind lu .....
¤
Kui kaovad imetlejad ja klaköörid,
siis tuhmub sädelev karjääripeegel.
Julmrünnakul reaalsus nagu puuma
sul rapsab pihust juhtimisenöörid.
Veel kehtimas on igivana reegel,
et hiilgvel kestal sees ei ole tuuma.
Suur võsavikat niidab. Lõikjalt lööb
neid võsundeid, kel päikselt pöörat pale.
Kes pugend pakku võimupiiri varju,
jääb vormituks ja sültjaks kui amööb.
Ning esiplaanil laiab väär ja vale,
mis sest, et MINA sellega ei harju.
Südamejuured
Kabeliaeda, kuhu mu vanemad maetud,
istutasin paar kasemaimu.
Nii kodumullaga minugi juured said kaetud.
Kui kauaks jään ära, polnud veel aimu.
Kadukuu oli taevas, vihma maapõu ootas-
polnud kindel, et puukesed kasvama jäävad...
Sealt kuhu läksin, ei julgenud tagasi loota,
ei teadnud, kus mullal lõpevad vanaduspäevad...
Kased kuid kasvasid taevaselt suureks,
näha et meeldis kodune muld.
Sügisel igatsusvihmana langeb
norgus okste pealt kollast tuld...
Peatub varemeis kiriku kõrval võõramaa auto.
Minu pojapoeg jõudis, läheb tuttava värava kaudu...
Käes kanna .....
Sürrealistlik II
Öökull ei hõika
või lihtsalt ei kuule
läbi äikesemöllu ja saju.
Tappev pimedus mõtteile vajub,
surub kondise kämbla suule...
Öökull ei hõika,
raju vintsutab puid,
kisub hullunult viimased lehed.
Valu korjel on viirastusmehed,
murrab üksindus kalgilt mu luid...
Öökull ei hõika
ja täiskuu ei ilmu,
küllap tormis nad murdnud on kaela.
Elutüdimus ulatab paela,
siugjalt libistab kokku end silmus...