Varia luuletused
Kokku 538 luuletust, mida on võimatu teiste kategooriate alla liigitada - nad on väga väga erilised
Ministeeriumist saadeti psühholoog
Psühholoog Maasikas astus klassi
silm oli vidulik
vaatas uurivalt esimest klassi
klass oli pidulik
iga särgike värskelt pestud
paelake triigitud
lapsed istusid nagu kästud
näis kuhu liigitud
psühholoog Maasikas annab teada
kesse on tasemel
ettepoole see istuma seada
endiste asemel
hoopis arenenud lapsel minna
teise klassi on luba
üsna varsti lähevad sinna
kohe järgmine tuba
testis küsiti mille poolest
erineb lennukist lind
(lapsed kõigist pealinna koolest
Maasika .....
Laps
ei ole lõppu
raamatute riiul
ka siis kui mul on
kaetud silmalaud
nii palju näeme
meie omi kõrvu
tao rauda seni
kuni kuum on raud
ma tulin tuppa saama kõhtu varju
ja võtma laualt tuletikkusid
siis sina ise küünal pikalt pihus
kuu veerev laubal ja sa magasid
ma läksin õue naervat treppi mööda
sääl kuulas rahvas last fanaatilist
ja ma ei julgend tema poole hüüda
tas oli kõike ka dramaatilist
laps rääkis müüril
.....
Hirmul on suured silmad
hirmul on suured silmad
ja kokkusurutud suu
kes kardab sellele juhtub
üks tulebki nahk ja luu
ja kus veel Vapramäe metsas
just säält kus on seenekoht
kus kasvab kuuskede rahu
säält komberdab hädaoht
ta tuleb ta tõstab sõrme
ja sihib su silma kae
on järjest õnnetum õhtu
välk langetab taevalae
ja äkki jälle on hommik
mis sest et märg on veel maa
su unes nutetud nutust
küll maa jõuab kuivada
Ootamatu surm
kõik lõpuni ja sinul hakkab jube
sa kardad usku kardad üksindust
sa tantsid valssi mööda tühje tube
ja iseendalt ootad lunastust
me teame ette kuskil kauges ajas
on jälle tahe tulla tuldud teed
sa tantsid valssi isa-ema majas
parketi all ei tantsi valssi need
ja iga kord kui krigisevad lauad
kui möödud kapist lauahõbedast
sa vaatad alla kus on nende hauad
ning äkki pääsed valsist jubedast
Mu elus on tunde mis mõlgita
mu elus on tunde mis mõlgita
ükskord söön seda usku kui lanti
olen kala mind enam ei tõlgita
ma ei uju ju igasse kanti
ja ka lanti veel elusast eristan
(ise elus ja läikivat tõugu)
kuni tuleb hetk mil ma veristan
oma lõpuni laiali lõugu
rõngassärkides soomussonides
vahest seisate kalasabas
aga müts võtke maha selle ees
kes mu enda teadmata tabas
Kogemata
laps ema sees võib üles ärgata
kui ema ehmatada kogemata
ei ole õudne surnult ärgata
on õudne surra elu kogemata
kui sekundis on hingetõmberuumi
ja minut kulub enne kuni jahtud
ei näe sa pisaraid neid killukesi kuumi
sest sina lähed ise aina lahtud
nii kuivab pisar kokku naerulohku
ja selle päris kinni vajutab
kaks elu äkki läksid niivõrd lahku
et lahkuminek pole tajutav
kõik ilmsed asjad neli rubla raha
pool klaasi piima keldris soome kelk
on jäänud niivõrd lootusetult maha
et sinus .....
Me teeme, teeme ümber oma elu
Me teeme, teeme ümber oma elu
üht hiigelmüüri inimtihedat.
Ka pikemad ei küüni üle ääre.
Kui mõni sinnapoole väljalangend kivi
on lahkumisel ruumi jätnud piluks,
siis see, kes juhtus välja nägema
on äranähtu nimetanud iluks.
Ta samal hetkel ise läbi nähtud
ja pole kohta, kus võiks tunda häbi ta.
Suur saladus saab tema ainueluks,
tal iseennast au on läbida.
Nüüd on mul selge
nüüd on mul selge
miks ta minust loobus
mu naerus oli
nuttu üleliia
pää õlgadel kui
pimedate gloobus
mis tuleks pooleks-
saagimiseks viia
sai selgeks seegi
mida vaevalt usud
et ühte imet
usun nimetut
et templid sama
kaunid on kui rusud
et igas tule-
kus on minekut
et igas surmas
sama palju sünde
kui meres vett
ja taevas sal .....
Hetk
Teadsin, et sina, surmale kalduv,
mõistmise sisse püsima jääd.
Nii ma suudlesin jalataldu,
mis olid külmad. Täiesti jääd.
Puutudes käsi, jäin nende külge,
suudlesin neid ma, habemes hall.
Veel oli väljas natuke valge.
Nüüd on pimedus liivade all.
Täiesti terav, täiesti valus ---
käis minu kannul viimne passioon.
Just nagu seest,
kuid ometi väljast
on need ohvrid, mida ma toon.
Krauklis
Scout-master puhus pasunat ja rivi tekkis poistel
kes pikem rivi alguses kes lühike see lõpus
ja päikest oli mereni mis säras päiksepaistel
suur lippki aeti vardasse ja meeleolu lõbus
paar trummi pandi põrama mis tühjad olid seest
sest pasunasse ülearu palju jooksis vett
õhk virvendas ja meelekohti tuikas mitme eest
ja siis üks mõte liikus peast et mul on neli kätt
jah õige küll ma unustasin selles viivituses
et olin rivis mille ees scout-master ütles nii:
nüüd tunnistage üles kes teist trepikotta kuses
sel .....
Ma tõusen purustades lage
ma tõusen purustades lage
kus äsja kõndis kirjanik
ta tuba äkki mööblist lage
ja kukub kellgi ajalik
tiibklaver tõstab oma tiiva
ja viimsepäevahääli teeb
siis kukub kive krohvi liiva
Firenze tassid sodiks teeb
mu õlad läbivad parketi
selg sisse surub puhvetist
üks sõnaraamat saksa-läti
on tõusnud lendu riiulist
ma kahetsen ja tunnen muret
kuid ennast pidama ei saa
on lapsed all ja naine Maret
mu jalgu krampund hirmuga
Mina ei armasta valskust
mina ei armasta valskust
küll aga armastab Ants
tema on küll mu sõber
kuigi valetab krants
eile valetas tema
et taeva all lendas sokk
ise olevat näinud
no on alles lobamokk
siis ta valetas veel
et puu otsas ronis puudel
teine kolmas ja neljas
kõik olid istunud puudel
mine ja võta kinni
mis on õige mis ei
teised ei salli Antsu
mina sallin juhhei!
kodunt näppan ma puudli
ütlen et pole võtt
see on kõik Antsu mõju
kui ma tunnistan tõtt
Realistliku ingli laul
KISKUGE
KÜLJEST
MU
TIIVAD,
MONTEERIGE
ENDALE
KÜLGE
VAADAKE,
KUHU
NAD
VIIVAD
TEID,
TE
RASVASED
HÜLGED.
MõNI TEIST
ÜLES
VÕIB
TÕUSTA
MEETRIT
PAAR-
KÜMMEND
VAST
MITTE
ROHKEM
KUIGI
TE
OLETE
TÜHINE
LAST,
MIDA MU
VAESED
TIIVAD
PEAVAD
KAUA
VEEL
KANDMA
USKUGE
.....
m7
kas olen tõesti ainus julge kes endas näeb valet
ei mängi ma mingit malet ei näe enam vahet
olen teinud halba olen teinud head lõpuks
nendes asjades ainult igayks ise teab mida tegema peab
vahest veab vahest ei vea
teadmattus mind ei hirmuta
teatud asjad kyl on südant kriimustand
isekus taas end on ilmutand
kui olen lõhkise kyna ees miskit himustand
kõik teavad saavad aru mõistavad aga ikka oma lipu hõiskavad
tõusevad võitjana
ja mina järjest võikamana
täis draama teater ja seda kõikke ise teate
kalduvused suunad kes keda kuulab
tormi käes hullan
ei .....
m6
istun siin lauataga hommikul kell pool viis
tiksun arvuti taga üleväsind
endast luulet välja pressin pole see looming
pigem halba nalja tegev koomik
taahan teada mis toimub
teada kuna toibun sellest unest mis tekitab nii palju muret
kuna kasvan suureks kasvatan juured
sõnu hõõrun kui veskist jahu paiskan siis suult veel
tuulde
asi nyyd kisub põnevaks
kui ennast ma kõnetan jõhkardina end panen asjaolude üle mõtlema
pole mõtet kõhelda vahest kisub kõhedaks kui end kõrvetan
esomart ja uus mõttekuvand nägu õhetab
yks või teine pool mõlemad kohal om .....
m5
ei ime ingli sulest tinti et üle keerata vinti
ei kasuta tahvlil kriipimiseks kriiti
ei taha panna tiipi
viskan lihtsalt muuseas muusika taustale riimi
kasutan lihtsaid a b lahendusi kokkusulatades iga silppi
keegi teeb klippi kuidas sõnadega teen trikki
vahest kasutan ka mikkrit
aga kõllidest ikka tahan biiti
jutt sobivam kui mingi tehniline kiilkiri
sigri migri
kellele ja miks siis
teen seda mida teen kysimus peen
ei tea isegi aga kui juba alustasin siis selle lõpuni viin
mõni riim võib kül olla piin
aga nii ju siia ma liikusin
muidu lollusi tehes tänavatel .....
m4
tahan vabandust paluda teilt et ei sobitu et olen enesesse kolinud
eluline koolitus kõigilt et saada eneseks nüüd siin vedelen veeni vere sees
ennast veendes kohates teid erinevatel eluteedel
panite kül väga peenelt kui kauaks seda kestis veel
üks kaob teine tekib samma patta mida keetes
ületaob ei kao ta igavikku peksleb kõigil sees
ei suuda enam reisida ennast reetes
tormistes vetes kõik on ootamattu
pinnalt põhja laskund riimikunsti paadund
pole ma palju palund aga ei oska teisiti suhelda
selleest saan ma sugeda ei oska teile pugeda
neid samu ette taha kirjutatu .....