Varia luuletused
Kokku 537 luuletust, mida on võimatu teiste kategooriate alla liigitada - nad on väga väga erilised
Siiani veel loodan!
Pole olemas minevikuta tulevikku
pole olemas päeva mil ma ei saadaks sind Vi**u
pole olemas hetke mil ma sind ei igatseks
Pole olemas päeva mil ma su pärast ei muretseks
Iga minut, iga sekund mu süda tilgub verd
ma olen kade isegi kui su kõrval on mõni "vend"
mu sees on valu ja peas on vaikus
ei mingi ravim ei ravi mu haigust
on hetki mil ma tahaks sind saata pikalt
aga anna andeks ma hoolin sinust nagu väike plika
sa oled täitmatu unistus mu elus
sest ma tean, et päriseks ma sind ei saa selles elus
sa ei ole ega saagi olema minu
aga ma olen algusest saadik ol .....
Kolleegile
Sind me kiitmast küll ei väsi,
Tööl ei puhka sinu käsi.
Oled väärikas strateeg
Silmapaistvalt tark kolleeg!
Kui küll aju juba keeb,
Näed, et ... (nimi) suitsu teeb,
Et kõik toss sealt välja lasta –
Sellel hetkel meil ei vasta!!
Rõõmus, visa, kiire mees –
Siin ta seisab – meie ees!
Sõnu häid ja kiitust väärt!
Surume siis kõik ta kätt!
Tiina Klemets
Tänapäev..?
Kas on Sinu südames siis nii palju kurjust ja julmust?
Et naudid ilma kaastundeta, kui keegi kuskil kannatab?
Kas sisemuse täiteks oled palunud isekust ja külmust?
Miks siis tegelikult öösiti, Sa pisaraid patja summutad?
Need, kes sellised olla tahavad ja on, ei ole inimesed,
nad on tühjaks imetud jäänused, täiesti läbipõlenud.
Peaks rahast ja asjadest tähtsamad olema ligimesed,
kuid seda oleks vist liiga palju oodatud, olen mõelnud.
Tänapäeval, kus tähtsamaiks on positsioon, raha ja võim,
Tavalisel südamega inimesel, kellel ei ole pungil rahakott,
A .....
Mäletan..
Mäletan, kui käsikäes käisime,
soojal ja vaiksel kuuvalgel ööl,
öiste häältega, öise jõe ääres.
Justkui õnnelikena näisime,
sel imelisel kuuvalgel ööl,
süda tagus mul saapasääres.
Tahtsin, nii väga tahtsin öelda,
miks taob nii kiiresti mu süda,
Miks vaatan ma niiviisi sind.
Aga sa ei tahtnud meist mõelda,
sa mul seda öelda ei luba,
mida tunneb su vastu mu hing.
Ma siiski, vaikselt ütlesin sul,
su vastu tunnen suurt armastust,
tugevamat, kui teada sa võid.
Sa ütlesid, et olen puhta hull,
jooksid koju ja ei avanud ust,
sellega mu .....
TÄNA ME SAADAME
laternad teele
sätime sõudma
nad hallile veele
unedest lootsikuis
lükkame hoole
kaugusest kutsuva
toonela poole
tasaseks vaibund
on lainete samm
neid hääletult lõhestab
sõudjate ramm
kes hoiavad
vene kui loodetel loovib
et pardalt ei pudeneks
viimased soovid
ööududest voolitud
aerudel tummad
eelaegade vaimud
kuuvarjude lummas
neil tuultega leping
et minek on prii
hingelaevade ankrujõe
suudmeni
ja enne veel
tõuseb kui toonela päev
paekaldasse sahiseb
hääletult tääv
suikub laternaleek
paitab tuulehoog silma
rannalt avaneb tee
.....
Ma nägin und ühest Maast
Ma nägin und ühest maast,
mis oli ilus.
Seal vaba olla ma saaks,
sest seal lihtsalt nii ilus.
Ei vaesust, ei rikkust,
ei nälga, ei himu.
Ei suurust, ei pikkust
ja vägivallale ei kisu.
Ma istusin majas, kus soe ja hubane,
ja päiksekiired langesid tuppa.
Ja aknalaual suur roos punane,
ja kõik on nii ilus, et kuhugi ma ei rutta.
Taavi Järv
See ei ole minu luule
See ei ole minu luule -
vaid keegi kõneleb mu sees.
Ta muljub mind ja midagi ei kuule -
ja ta kirjutab mu eest.
Ta näeb maailma nii, nagu mina seda ei suuda.
Kuid oma saladusi minuga ei jaga.
Aru kaotamise hirmus, ei ma midagi muuda,
ta tuleb ja ei küsi, kas ma tahan.
Vahel räägib tema minu eest,
kui lausun ilusaid, armsaid sõnu.
Kas on see mina, või parasiit mu sees,
Kas tunneb ta sest mõnu?
Taavi Järv
Eesti!
Mu kodumaaks on Eestimaa,
Ma uhkust tunnen oma Isamaast.
Siin paiknevad jõed, järved,
Siin asetsevad kosed, ojad.
Kui lendamas on pääsuke,
Siis tea et see rahvuslinnuke.
Kui maas on paekivike,
Siis tea et see rahvuskivike.
Eesti lipp on sini-must-valge.
Nagu meri, nagu muld, nagu taevas.
Eesti lipp, ja Eesti vapp.
See on Isamaa, mu kodumaa.
(Gloria)
mõtted
Mõistust mulle anna
miks mulle tundub nõnda,
et Sa teed mu kulul nalja
või ma olen jäänud tõesti Su'st ilma
Otsin oma luulest ma abi
võimalus Sa kinni nabi
olen kui iseseisev nagi
kes küsib oma Jumalalt abi
Ütle, mis toimub Su mõtteis
ja mis toimuks Su unistusteis
ära mind kohe maha laida
äkki kunagi suudad minus miskit leida
sest mu südames Sa oled - elad
Ma lasen Su kõigest vabaks
kuid Sa võid toetuda alati mu õlale
mõtlemata praegusele või tulevasele ilmale
isegi siis, kui ma teoreetiliselt magaks
Sind alati ma abistaks
ning kui annad võimalus .....
leevike hingevalus
Leevike lumehangel tatsab,
hangede vahel kiisuke kapsab,
kiisuke leevikest jahib,
leevike kiisuga tõtt vahib,
üks prillar varjus tossab,
väike siilike eemal mossab,
prillar järsku siilikest silmab,
ta oma võidu võimalusi hindab,
siilike prillarit luurab,
prillar aga mõistuse häält kuulab,
prillar siilikese juurde loivab,
ja sügavalt sisse-välja hingab,
prillar kardab tulemust,
loodab, et ei kaasne julmust,
siilikese igavest külmust,
ja kauemgi kestvat vaikust,
prillar võtab siilikeselt käest,
tahab lausuda mõtted peast,
süda taob kogu väest,
oh prill .....
Valu hinges
Ärkasin öösel üles,
tundsin kahtlast valu hinges,
vasti miskit halba juhtub,
vaatan ja kuulan maailma,
kuid kardetut ei kae ma,
kuid siiski kogesin kardetut.
Kõik, mida ei jõudnud loota veel
ja kõik, mida ei uskunud mu meel,
purunes, just kui klaas, kildudeks.
Läksin välja ning istusin maha,
kadus soov miskit teha,
teiste õnn, mida nägin, oli kui pinnuks silmas.
Tuli mõte, et joon end täis,
kuid MIKS!
kas sellest oleks kasu,
ei kaota ära viin mu hingevalu.
süütan sigareti ja mõttesse vajun,
seesmiselt, nagu loom, karjun
ja küsin?
millega ma selle ära .....
Ratsutamise mõnu
Päikesetõusu nüüd nautida saad,
mil iganes seda vaid soovid.
Kui traavid kastest märjal maal,
või jalutad lumisel hoovil.
Ära käi teiste tallatud rajal,
uus endale leia see siin!
Sinu enda heade mõtete jada,
kindlalt õnnele viima peab nii.
Kuid sinagi vahel eksida võid,
ja kukkudes haigetki saad.
Kuid tõde on see mida isegi tead,
see polnud su viimane lend.
Naeratuse taha peidad valugrimassi,
ei tea kust leiad jõu.
Aga mina tean mis tunne on see,
kui hobuselt kukkuma peab.
Hobu ootab et edasi minna,
kuid sina veel roomad mudas.
Vaevaga ennast nüüd .....
* * *
Ma mõtlen sulle, püüan leida sellel mõtet,
tahan eemalduda, otsin selleks õiget võtet,
mis mind ees ootab, sellel pole enam vahet,
kõik tundub nii vale, kuid ma ei leia oma pahet.
Kõik enda ümber olen raskeks muutnud, läinud siia sinna,
teadmata kuhu ma tahan minna,
enam ei näe ma joonistusel paberil mingit "kuju",
täna olen unistanud, ei ole paremat tuju.
Puudutab hommikuvalgus.
Vanast saab kellegi Uus.
Lõpp neelab järgmise algust.
Mis oli? Ei reeda ju tuul.
Kes kellegi järele õhkab...
Mõnel on hooletu lend...
Kui voodi veel eelmisest lõhnab...
Sa petsid (ja enamjaolt end)!
On päevadel eilsetest varje
ja ajalgi ääretu kandam.
Veel kuulda on vaikusest karjeid...
Küll aitaks, kui oleks, mis anda.
Heliriin Puistamaa
Muheledes
Istun mugaval nahk istmel ja otsin oma riime
Juba mitu tundi ma oma mõtetes tiirlen.
Nagu laevuke vaiksel ookeanil otsin kaugustest silmapiiri.
Avastama pean ma hingesoppist enda stiili.
Üsna tihti tunne,miski mu südamest hõikab
Teha kunsti(räppi) kui mu pea vaid lõikab
Vajadus voolida riime ja sõnumeid välja
Sellest ühiskonna struktuurist,
Nagu uuriiks elu,läbi väikse luubi välja
Tarkusi,vanasõnu mida ei koolis ei õpetada
Laon paberile oma musta pastakaga
Ref:
Vahes mu räpp on muhe,vahest tunded löövad lakke
Tihtipeale püüan tuua tõetruid fakte
Elust enese .....