Suvises Norras

selline loojang
et põlvili laskud
palud õhtult endale õnnistust
enam millestki pole kahju
kui ilu nõnda hinge joodab
Su tulemist ootab
pärast põlvitust

ülal miilavad pilvesöed
ilmaruum justkui köeb
ja elu on uuesti
vanemaks õeks
hing päeva tagasi võet

*
eal sõna suuda edasi anda
vee voolamist jões
rünkpilvede varju
liikumist mäel
vaevapajude õitsemisiha
igilume läheduses

*
öös mõnes
põletab sind äkki suudlus
unund õnnevalu
kui aknal mustendavad ruudud
kõiksus laupa puutub
hing mälu raskust talub

kord süttind kiivus
kire tuli
polegi siis haihtund
ilmaruumi

vaid kehas alles on
kui hetki kuumi
tagasi toob mõni lõhn
hääl unund heli

see ärgates
on läinud üle
hetked teised
koha saavad sinu süles

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard