Kummalisus.

Igal hommikul ärgates,
justkui uinuks uuesti.
Uinuks taas,
kalklikku kergendust otsides.
See reaalsus on karmim
kõige kohutavamast unenäost.

Karmim vigadest,
mis olen sooritanud õigesti.
Uppudes maagilisse võltslikkusesse,
justkui näeks ma viirastust,
su nägu,
su varju,
su häältki kuuleks,
Ikka veel nii valelikult siirast..

Vaatan taaskord
su varjundis olevatele silmadele silma,
Reaalsust kärpides,
vaatan korraks kõrvale,
mida pidasid nüüd silmas?
Kas murtud sõnadega külma,
surnud jäikust tooma tulid?
Või nende elutute ridadega
soovitud unelmat purustama tulid?

Tundub nagu ma upuks taas,
kuid nüüd siis juba kuivanud,
elutusse, surmavasse jõkke.
Kus kriipivalt küüntega kraabivad
armistunud näod, karjega.

Ei ole kuulda mu appikarjeid,
kuulmata jääb mu palve-hüüd,
Hääletus vaikuses,
ses tummastunud vaikuses
raske tõkke,
meie ette,
on sättinud minu vastuolu sinuga,
eelkõige endaga.

Möödapääsmatu tõkke vahelt
pugesid läbi,
Sättisid tahtlikult mu mällu kurbuse,
valu jälje,
kelle elutust olevusest kuulda on palve,
karje.

Söövisid mu südamesse
tuhat tuhastatud häbi,
Lootusetu lootuse koorma
nii sügavale sisse seadsid,
Puurides julma irve saatel
kurbuse varjundi kalkliku.

Just kiuste leekivalt põleb leek,
hetke virvendus,
Sähvatab korra,
et taaskord tuhmumisest
jõudu saaks .

Kustutab ahnelt lahmivad
ebaõigluse varjud,
Taastada üritab meeleheitlikult
viimseid õigluse riismeid.

Hetkeks, ainult hetkeks
julgen unustada valu,
Täita mõtted ja unistused
pilgeni täis armastust ja ilu,

Taaskord ehmatav reaalsus
tõukab mind pilvedest maha.
Torgates südamesse julmalt,
pannes õelalt irvitades jala taha.

Kantud viimsed usalduse jäägid
ribadeks,
igal nurgal petlikult õnn muutub
pisarateks..

Varemeist ära iial otsi reaalset elu,
värvikirkaid kiiri..
Varemete jäänused helgivad
olemusse kriibitud kurbusest,
Nagu üks varjatud alatooniga lauluviis.

Varemeis sügavad haavad,
sadu aastaid kaotusest,
Täis nii jõuetut unustusvalu
ning igatsuse-hüljatuse piiski.

Kõik oleks nagu aastateks
unustushõlma hääbunud,
Ei mäleta keegi seda ilu, värskust..

Mitte miski pole veel läbi,
õige aeg pole veel saabunud,
Et kustutada valu,
muuta jäika karskust..

Varemeis, inimvaremeis pole elu,
on ainult uskumatu valu.

Maivis L.