Lõputu piin...
Aitab juba,
ma ei ürita hiilata,
Ma ei taha enam valu,
tekib tunne, et keegi ei hooli.
Pole keegi saanud luba,
et mind piinata,
Enam kaua ei seda talu,
et südamesse lüüakse mürgitatud nooli.
Tahan natuke rahu ja vaikust,
unustada probleemid ja mured.
Ei taha kuulda koguaeg laitust,
mu hingest niigi järel vaid vared.
Ma tühje sõnu ei loobi,
ning pahandusi ei oota.
Ma ikka saan valusaima hoobi,
no mida on mul veel loota?!
Olen üritanud harjuda,
kuid üha valusam on mööduv päev.
Tahaks kuhugi natukeseks varjuda,
palveks olen põiminud käed.
Maivis L.
3
20/04/2021
Elu
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud