Hundina olla...
Kui öises,pimedas taevas,
on kuuvalgus mind võlumas-
siis võiksin hundina olla,
kes uhke ja vabana elab...
Tahaks kuuluda hundikarja,
tunda end ühena neist.
Kus reeglid on kõik paigas
ja usaldatakse teineteist...
Nendega koos jahti peaks,
õlg-õla kõrval jookseks...
Tugevad kehad,meeled valla,
veri pulbitsemas soontes....
Hundi tarkus-on see jõud,
mis aitab tal ellu jääda.
Kuigi kiskja,on tal ka õrnust,
mida tuleb osata vaadata....
Tahaks suruda näo vastu koonu,
tunda pehmete karvade soojust...
Nautida kollaste silmade pilku,
kus kogemusi,teadmisi palju...
Nendega kuu poole uluks,
laseks rinnast kõik välja tulla...
Kui ilus ja võimas see laul,
mis kõikidest tunnetest jutustab...
Ürgne kutse,mis nüüd kostub,
on olnud ajast-aega...
See ju verega edasi antud,
mööda liini,mis siiani kestab...
Hele kuma,mille tekitab kuu,
mind ikkagi veel lummab.
Kuulen unistustes huntide ulgu,
näen end mõtetes nendega jooksmas...
Järgi luuletajat
