Puistan...
puistan südamest välja mõned valusad riimid,
mis mu südant lõhestavad, purustavad, murendavad
nagu lehttaigent
kuskil bussipeatuses ma tean, sa ootad mind alati
kas just mind, vaid meid kõiki
ja muheleval näol võtad meid vastu
sa olid alati mu sõber
vihastasid kui mul sinu jaoks aega ei olnud
ja nüüd ma avastan,
ma ei teinud sulle ruumi
ma olin iseendaga tegelemises nii kinni,
et ma ei jaganud oma ruumi sinuga
ja kui lõpuks olime koos, ei soovinud ma kunagi, et see
päev-õhtu-öö lõppeks
ja murdunud südamega läksin jälle oma teed
teades, et võib minna päevi, nädalaid, kuid enne kui meie teed taas ristuvad
päriselus
sa olid alati messengeri kaugusel
päästes mind surmasuust
elu suurimatest võlgadest
tulles kaasa allilma põrgusse
ulatades tabletid, et seal oleks korrakski hea olla
ma andsin sulle oma katkise telefoni
sa ütlesid, et sa ei taha võlgu jääda,
et olen niigi palju andnud sulle
Järgi luuletajat
