Mälestused
Mäest
minu teadvuse tipust
veerevad all
vabalt valitud hooga
minu elusurma surnud
tunded ja mõtted
ära aetud
ja ära kulutatud
sõprused ja armastused
All
oru põhjas
näen neid veel
mõnda aega veeremas
kuni lõplikult hoo kaotanuna
teevad oma viimased
kahetsuse tiirud
ümber enese kujuteldava telje
ning vajuvad vaikse mütsuga
unustusse
Nad tahaksid olla
oma viimases puhkepaigas
lihtsalt vedeleda
mitte kellelgi jalus
minu ajastu lõpuni
Aga ei
ikkagi tuleb
mõni maailmakoristustoimkond
korjab nad koormasse
ja sõidutab utiili
Unustusest rebituna
taas südame valgusesse tõstetud
mälestuste samblatordid
ja muu taimestik küljes rippumas
päris viimane võimalus särada
end näidata
Seisangi jäätmejaama väravas
ja vaatan
mõnd kunagi nii kirgast ideed
mõnd tõelist sõprust
mõnda jäägitut armastust
Kõik olnu on kuhjatud
jalad ja pead segamini
prügiauto kasti
Ma ohkan
natukene torkas ikka küll
aga ma maksan arve
ja viipan autojuhile
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Rein Asugram
Mulle meeldivad sõnad.
Inimesed ei meeldi
Mina ei pea kellelegi meeldima, et endaga rahul olla
Info
- Autor: Rein Asugram
- Lisatud: 07/01/2023 15:04
- Kategooria: Vabavärss
- Vaatamisi täna: 0
- Vaatamisi kokku: 261
- Kopeeritud: 1
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud