Naine
Naine ...
Sa oled kui mustadest pilvedest raamitud päikeseloojang kesk sooja ja punakat kõrbe.
Su hääl nii mahe ja rahustav, just nagu merelainete kohin, mis vallutab kuulaja hinge ja tuhmistab mured.
Sind kirglikult rinnale surun ning põsel siis tajun su meeldivat, paitavat sõrme.
Kuid kurbus mind tabab, kui pisaraist läikiva näo su juustesse surun ja teadvustan seda, et peagi sa sured.
Ma silitan sind ja su jahtuvat nahka, veel siidiselt mõnusa survena tundub su lõtvunud, kuumav figuur.
Üks karje mu rinnast siis kostub kuid tühiseks sosinaks kustub siin kosmose rüppes, mis nüüd näib nii kõle ja suur.
Ma tean, et lähed nüüd sa ja saatus, see patuste malk, ei kokku vii enam meid eal.
Ma abitult mõistan, ei aita protest ja reaalsuse karmus mu ajju lööb sisse kui terasest puur.
Sest mina pean jääma kaugele – kaugele maha, kui uue ja parema paiga nüüd leiad ehk seal.
Seal mõõtmatus kauguses, kokku kus sulanud aja ja ruumi stuktuur.
Ma loodan et kohtume siiski, veel enne, kui elu on muutunud määrdunud kaltsuks.
Seal lõpmatu kõiksuse laval kus mõistus ja igavik kohtuvad viimaseks tantsuks ...
- WorteX -
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud