suure kruusiga

suure kruusiga teri viin
hommikul lindude söögimajja
nii tardunud talves
halli hämaruseni
näha saan õhus
tihaste lendu
hing pungade paisumiseni
jää laulma hakkamiseni
järvel rõõmustub
et nälg vähem neid näpistas
veres alles oli
looma ja linnu vastu vendlus

*

millest sosistavad omavahel
seened sipelgad pilved puud
metsa kohal kuu
tsiitsitajad roostiku võsas
päiksega juulis õun ja sõstar
suureks saanud lehtedega
kase okstes tuul
ma iial saa teada kuis ka
ei vaevaks sellega pead
keel sõnu ei otsiks
kogu aeg suus

*

kesk tardund talve
meel saab puhtaks
malbeks kui verre tulvab
kevadootuse leegiks
lahvatav hõõg
su päevast üle uhkab
selline rõõm

12. 01. 2023

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard