Tädi Sofia SUUR Peipsi seiklus

Sula rikkunud talve ära jäädavalt
päike tõuseb/langeb nüüd linnulauluga
ning siristamist on nii elavalt
et oleks justkui tegemist kevadega;

nii on Peipsi kaldal kalamehed paatidega
mõnel on ka uhke jaht olemas
onu Heinol aega nädalavahetusega
nii tädi Sofia pojad kaasa võtmas;

alustuseks sõidutas auto järve
kus õnnestus end välja upitada
teel poisid rikkusid ema närve
kes neid lootis ära uputada;

sest, kui järvele jälle saab
on elust tüdini emal killuke rõõmu
kes tagasi veele tahab
vanausuliste külas hingab sõõmu;

üks poistest olla kapten nõuab
müts peas ja kamandab minna edasi
onu Heino selle talt haarab
sinna peeretab ja paneb poisi pähe tagasi;

Sofia rehvis ära purjed
ja onu kõndis kajutisse istuma
kostis vihase Sofia murjed
Heino asunud poisse luurates pihku taguma;

nii vuras paat nagu skuuter
kuhu alla jäi kalamehi Venemaalt ja Lätist
verd purskas ahtril Eesti naaber
ülikiirus saavutati vist;

noorem veli vaatas binokliga üle ääre
siis kukkus ja toimus paadi all pauk uus
Heino teeb ümber "poi" kääre
see lapse kiilakas pea, mis põhja kadus;

Sofial on pohhui, ta haarab prillitoosi
kus sees mitu kanepipläru
tahab saada reisil narkodoosi
ka vanem poeg sai kopsudesse säru;

Heinot tüütasid kajakad ära
poiss püssi haaras ja sisse vaatas
toimus kogemata mingit kära
kui omal pea otsast tulistas;

teele ette jääb Piirissaare vall
kuhu sadamale jõudes näkid laulsid
mil Heino ja Sofia ikka veel laksu all
neid püüda ikka tahtsid;

asus lastetu ema kahurile
sihtimaks näkke ahinguga
kogemata lendas ta nagu vile
vette sisse, seljas relva teraga;

äkki näkkas miski põhjast
nii Heino üles väntab
verega kaetud kalahiiglast
millega tagasi kaldale tõttab;

Postimehe esikaanel seisab uhke mees
kellel enda vetekaunitar kinni püüdud
pildil pool naist, pool kala püsti ees
mille mitme miljoni eest sai maha müüdud

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard