Vana, ent uus
kõik oleks justkui sama
aga seesmiselt on kellaseier edasi liikunud
ja ma tunnen, et ma pean minema ära
kuskile sinna, kuhu olen ammu igatsenud
ja ma olen aastate jooksul vahel kannatamatult kaua
kannatanud kannatlikkust
olles oma rütmis, oma süsteemis, oma haigevoodis
nagu paratamatult
mitte nähes seda eluvalgust, mille jaoks ma tegelikult tulin siia
mattes ennast maha justkui
aga isegi nüüd teades,
et võib minna aastaid
aga olen valmis ootama
kuni jõuab see võluri kepp minuni
ja olen loonud selle mida unistan
16
05/02/2023
Elu
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud