"Ühined minuga surmas!"

Autor: Alfa beeta (juku olen)
Lisatud: 07/02/2023 20:31
Kategooria: Naistepäev
Vaatamisi täna: 1
Vaatamisi kokku: 234
Kopeeritud: 0

See mälestus neiust
kellega Jaanipäeval tutvuda
on kõrvaldanud rahu ta peiust
et uut romanssi uskuda;

hukas noorus on olnud alati
ennegi seda katsuda ja teada
vanasti küll rehielamus elati
loeb, et üksteiselt soojust saada;

isegi mina ei teadnud enne ohtu
isekeskis iha oma tähelepanust
saatsin oma emotsioone talle kõhtu
jõe veerel jaaniööl tehti meest minust;

tõeline kirg tõelise naisega
kellest ei oleks saanud unistada
saatus lõpuks õitses õnnega
olin läbi klassiõdede talle teada;

minul polnud ees fassaadi
peitmaks oma tõbe
laulame koos oma balaadi
oma pere sisse segada on tobe;

on klammerdumine suhte toimel
ta ei salli muud peale kahte meid
elades vaid minu nimel
kes sekkub, siis surmab ta neid;

kaks korda ärganud ta keldris
sest paranoia ja armukadedus
on peidetud atmosfääris
kus sekka paisunud brutaalsus;

avastasin mitu laipa trepi alt
mida tükkidena eri kotis hõivata
on tõestust nurgast sealt
mis juhtub, kui seda neidu haavata;

isegi politsei, kes mind otsis
üleni verega vest siin olema
järsku üleval vali hääl kostis
mu õde tulnud mind leidma;

läbi raudukse tungides
ma põgenesin tänavale
neiu noaga vehkides
ajas mu õel naha verele;

peitudes kostis ta hääl üle maa:
"Sa oled mu ainuõige, Urmas
kui sind elusana ei saa
ühined minuga surmas!";

murdsin neiu kaela
kui nurga tagant kargas
mõrtsukana edaspidi ma ei ela
vaid mehena, ta hullu hülgas;

kuid päikesepaiste pole iial sama
tuleb teine aasta jahe suvi hinges
sest ta puudutus mind oli rõõmustama
ükskõik, mil ma olin pinges;

mu neiu oli "yandere"
jaapani termin "armutõbisest"
kelle suhe käib läbi vere
kui elab intensiivsusest