-

Ühel suveööl

mu rõõm mu sõber
mu nukrus
nüüd akna saad
pärani lükata toas valla

oo mu aeg mu öö mu päev
mis jõena Sinusse suubub
veel värisevas hetkes
hoian üht silpi Su silmist
Su helgist
kui kaugel võib rööbiti
rutata kui ligidal rööbiti
rõhuda
kui suur Sa oled ja kui väike
kuidas ma mõlemat vihkan
kui nad koos on
veel on meie vahel Sind ja mind
praegu oled Sa ihu minust
veel jõgi mis minusse voolab
tulek ja minek
nagu minu ja Sinu laps
mida meil kunagi ei sünni

jälle laotab mind igatsus
mööda ööd laiali
lootus võbeleb kõrvetades
siia-sinna
mu suu Sind sisse hingab
mu hing on astjas kust
kummutada võid

siis on kõik sõnad
nagu sirelid
maja juures hekis
ära õitsenud
veres vaid alles veel
nende jahtuv hõõg

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard