Vanaema
Vanaema silmadesse
toon täna päikesesära,
punaseid tulpe sülemiga,
ta armastab neid väga.
Nii lahke, hea ta olnud mulle
kogu lapsepõlve aja,
kasvult vanaema väike,
kuid sees on soe süda.
Vanaema suul on naerukurrud,
lahkusest räägivad ta silmad head,
kätel elurakke palju,
käed väsinud pole eal.
Vahest vanaema teeb juttu
minu isast, emastki,
heietab pikka jutulõnga,
kuidas elu oli vanasti.
Vahel vanaema unustab end ära,
siis laulab ta nii armsasti,
tal on ilus laulukõla,
meeli köidab alati.
Kallis oled vanaema,
piiritult Sind armastan,
kauneid tulpe toon Sul' täna,
südamesse rõõmu saad.
Oi, ühes õies veetilk mängib!
See vanaema rõõmustab
vanaema silmanurgas pisar helgib,
nii suur on armastuse keel.
Järgi luuletajat
