Poolpimesi
poolpimesi armusin
sest ma ei uskunud, et sõpradest
võivad saada kaaslased kogu eluks, kogu eksistentsiks
ei ole midagi, et kuni surm meid lahutab
ajatus - limiteerimata aeg - piiritus
see kõike ühte seob
alati südames, alati põues
nii ma kõndisin,
oma mõtteid jagasin, nii päeval kui ööl
tööst ja eraelust ja muudest seikadest
nagu sinagi
ja nüüd me seisame üks ühel pool
teine teisel pool joont
üks finišis - teine stardis
ja ootame avapauku
või lõpuakordi
viimast viiulimängijat
aga mina, tahan ju alati olla esimene,
isegi kui vahel ei teadvusta seda
9
11/03/2023
Sõprus
Järgi luuletajat
