"Suur Kohtumine"

Suur Kohtumine nagu filmis või?
Ma enam ei jaksa jooksta Su järgi
mööda konstellatsiooni töötubasid,
kus vaikselt ennast rännakuks valmis sätid
Iga asi, mida teed on perfektsuseni lihvitud,
vähemalt nii ma arvan,
et oled ideaalne
aga ise seda ei tea
Sa oled mu Kodu tunne eelkõige rõhk sõnal
tunne
Kui oled kogu maailmas rännakutel
siis ühel hetkel tajud ennast üksikuna
aken on lahti kardin vaikselt lendleb
ja siis mõtled endamisi, et kus on mu Kodu,
millal olin viimati Kodus
kui on mu tuttavad, sõbrad, kaaslased

Eelmises elus olin vana ätt vanas majas
aga ma ei andnud endale kunagi andeks
et Sa surid
pärast seda mu elu enam ei läinudki vanamoodi edasi
vaid ma jäin sellesse kurbusesse kinni
Tänagi suudan veel nutta selle näilise ebaõigluse eest,
mida maailm mulle mu mõtetega võib luua

Suur Kohtumine kord ehk?
See tunne on selline, et see juhtuks kohe,
aga aja lineaarsus paneb selle tundidesse, minutitesse, kuudesse
vahepeal taban ennast mõttelt, kus küll oled Sa?
Ja miks mind nii harva külastad?

Võimalik, et ma pole ise kättesaadav enam
Torman elust läbi siit ja sealt
haaran kohvi, jooksen läbi töö ja siis koduseid toimetusi ajama
Ma olen igalpool samas mind pole kuskil
Mind pole vahel enda jaokski olemas, kui vajan ennast kõige enam,
mis siis rääkida Suurest Kohtumisest?

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard