Katki rebenenud
kriipiv kurbus
kainestav moment
ma ei tea sind
kes sa oled ja mida sa teed
ei tea, minu jaoks tundmatu
midagi sellest, mida teadsin
ei ole enam alles
tühjuse tunne
lootusetuse tunne
pole viga, küll elan ka selle õppetüki üle
nagu kõik need eelnevad
aga realism teeb kaineks
kainestab ja virgutab meeled
ja siis saad aru, et see ei olegi sinu tee, mida käia
et sinu tee on mujal
värvide ja valguse juures
mitte prožektorite kiirtes
ja sa astud lavalt kõrvale
võib-olla kurbuses
võib-olla häbis
võib-olla tundetuses
võib-olla katkisena
aga sa astud lavalt kõrvale
tänad, et sind kaasati etendusse
ja võtad uue rolli
see, mis oli, see oli
minevikku peab see jääma
südame teeb kurvaks ja rebib katki
aga ju see pidi nii minema
iga tee, mis ei vii õnneni
ei ole sinu tee
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud