Möödatabamus

Cupidot tabas kord ka depressioon
näos naerusuu tal õelaks irveks tahkus
ta ütles puhkan mitu aastat joon
käest pillas vibu nooled- kohe lahkus

Ilm paanitseb kes ära teeb ta töö
on kadund käed mis armu jagavad
kes määrab nüüd kel kuulub kelle öö
kes kellega mis kombel magavad

Üks suvaline ingel mitmes mõttes
peas kandis prilli- kangemat kui luupi
need kaotas- suvalt sihikule võttes
meid tabas siiski kuigi sihtis huupi

Mind tabas otse silme vahele
sind mulle tundub ühte õlga vist
su pilgus ripun ja ei pane tähele
su ilmest õhkub kurja põlgamist

Su ümber keksides taon trumbid vööri
sul kingin enda luule- sõnad uhked
sa hoiad kõrvu- palud jupi nööri
ning pilkes naerma vahel nutma puhked

Meil veider armastus ei anna hõlpu
ma imetlen sind silmi puhkamata
küll tõukad eemale on sellest vähe tolku
sest sinagi ei saa mind vihkamata

Muud armu me ei vaja- meil on sõda
kord närviravilt naasnu tõstab vibu
Cupido ei- koos karjatame seda
Cupido palun jäta meil me lõbu

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard