Hilistalvine püha vesi

Päike paistab, aga ilm pole soe
seega joodik ei jookse ümber poe
asjatu trenn on kiirem, kui kevad
ikka mööduvad külmad päevad;

ning ma ei viitsi kusele minna
vetsu tüütu marsuut sinna
eriti öösit oma sängis
põis minuga mängis;

sellepärast kusengi pudelisse
oma tilliga eri suuruses aukudesse
ühel teisest on rohkem mahti
soristan mõnuga, ei peeta vahti;

kord läinud kollase mahutist paljuks
isegi praegu on kaugel WC uks
seega "limonaadi" kõik haaran
ja seda vihmarennist alla valan;

joodik ägiseb betoonteel
ikka külm tunne veel
sest talv endieslt AMMUSTAB
ja pärast jooksmist põlvi valutab;

vaja akut laadida
kütuseks midagi sooja kaanida
ja ennäe imet, "õlut" vuliseb
ju siis ikkagi jumal hoolitseb;

kuulen mingit röginat tänaval
kellegi hääl on aval
kaen alla, Väino riietuses mees
lamab vastu seina, tõmmiseloik ees;

polegi ühe mehe prügi teisele aare
saatus teinud võõrale suure kaare
ning minul mahutid kuivad
mis uut "püha vett" öösiti ootavad

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard