Suren iga päev
Ma arvasin, et ma suren eelmine aasta ära
aga ei surnud
tuli uus kevad, tuli suvi
ja kui päikesepõimiku puhtaks sain
pidin loobuma oma sõbrast
materiaalsel kujul
ja laskma ta hingemaailmaga tutvust tegema
olin surnud juba paar aastat enne
elu ja surma piiril
elu trotsides ja valuga võideldes
ilma piinadeta elu -
pole isegi sellega harjunud?
Milline see olla võiks?
Sestap olen teadlik, et
mu elu on nagu džungel
kogu aeg on mingi võimalik oht põõsas varitsemas
mu sõber õnnitles mind, et
oskan surra
kõigutamatus algab sellest,
kui suudad vabaks anda kõik -
valud, piinad rõõmud, õnnesõõmud
ja sulanduda neisse
ilma nendesse liigselt süüvitamata
Meditatsioon võibki olla surm teadaolevast
ei ole vahet, mida kaasas kannad või kellega oled
tühjusesse sukeldudes on kõik üks must auk
loendamatul hulgal võimalikkusega
sümbioosis, suguluses
Järgi luuletajat
