Mälestus
jalutasin sealt baarist koju vist kaks-kolm tundi
suures eufoorias
üksinduses
maailma keerdkäike ülistades
kuidas südamesoovidest
võib kombineeruda üks
kõik on võimalik
enam ei olnud segadust
asjad murenesid omasoodu
pilla-palla laiali
igast sõimust sai kui armas omadussõna,
mida sulle oli öelnud kallis inimene
nagu mudilane, kes vihastab
aga sa ei saa talle pahaks panna
sest omamoodi on ta oma vihas armas
sest ta üritab ehitada kaitset enda egoga
et ennast säästa
kokku tõmmata ning mitte avada
ja kõike nägevate silmadega on kummaline
inimeste teguviise hukka mõista
ja see hääletu kisa, mis jäi minu sisse
mingi südame täielik täitumine
nagu universum oleks tähti täis
ja sinna enam rohkem ei mahuks
kui palju kordi istusin ma augustikuu ööl
tähtede all ja vaatasin lendavaid tähti
samal ajal palvetades paremaid võimalusi,
paremaid juhuseid
ristteel kokku saamiseks
sume õhtu, vein ja tähed,
mida ikka rohkem vajab hing
kui killuke lootust, et kuskil kõigel sellel
on kõrgem plaan ja tähendlikkus
Järgi luuletajat
