Eile oli lootust
eile oli lootust
päikese käes lõpuks ennast sirutada
nagu lill valguse poole vaadates
täna aga tundetus ajab tundetust taga
kõik on igav, ma olen kohal
samas ei ole ka
huvi puudus
sest ellu jäämine on tähtsam
kui värvikirevad emotsiooni puhmakud
ma peaksin ju olema rahul
ometi on selles mingi omamoodi lõpetatus
mingi amputeerimine, mis on oskus
mitte kohe tunda oma tundeid
vaid minna automaatpiloodile
tundetusse
robotlikku maailmakäsitlusse
ja siis mõelda, et huvitav miks küll ometi
ma olen nii tundetu
ja siis sa haarad mingi vitamiini järgi
ja loodad, et just see säästab või päästab
sind su tumedalt tühermaalt
aga ei, pead harjuma sellega
et vahel on tundeid palju ja vahel
oled lihtsalt tühi kest,
kes loodab, et võiks rõõmustada,
kes loodab, et võiks kurvastada,
kes loodab, et saaks kogeda seda paletti
nendest värvidest, mida elu meile on valmis pakkuma
Järgi luuletajat
