Mõtteid....2
ma istusin näitleja kooli katsetel
ja lugesin Karl Ristikivi
seda ma mäletan
ja valisin teksti selle järgi,
mis hinge läks, mis korda läks
meie omadest ei käinud seal palju(d)
paari vilksamisi nägin
tundus, et ehk see motivatsioon,
mis minus oli,
ei ole veel küps
soovitati järgmine aasta uuesti proovida
aga järgmine aasta olid juba uued tuuled
teater jäi südamesse
aga tuli tants,
tuli kaasaegne tants ja rahvatants
ja kuskile sinna vahele põimus ikka ja jälle
oma mõtete keerutamine pastapliiatsist
kuni sain õpetaja
kes soovitas kogu sellest üleliigsest mullist loobuda
ja hakata ilma hämamata rääkida konkreetselt asjast
kõik need minu metafoorilised liialdused
olid tema jaoks läinud juba üle piiri
aga ma arvasingi,
et see teebki kunstnikust kunstniku ?!
kui ma suudan mõelda kastist välja
mitte olla kinniste silmadega kastis
illusioon või mitte
ma ei sisustanud oma aega lihtsalt asjade välja mõtlemisega
kuhu see aeg kadus - tühjusesse
kuhu vahepeale jäi hea kogus - perfektsionismi, ärevust ja neurotismi
kuni piirini, mil ma arvasin, et äkki on viga minus
kuigi väidevalt olen ma lihtsalt täiesti tavaline inimene,
kes aeg-ajalt kogeb psühhosomaatilisi kogemusi
nagu me kõik, ehk?
see, mis ma olen või ei ole,
see ei olegi tähtis,
võin ollagi tuul või lumehelves
või tärkav kasepung
kõiges mis elus on ka minul mingi pisikene osa
meil kõigil on
kes, kuidas teadvustab seda ja millisel viisil
tundlikud päevad Chironi jaoks,
sest tema on haavatud sõdalane, südamehaav
astroloogiat nii palju õppinud,
et see jääb alati mingiks niidirulliks
mu õmblusmasinasse
midagi oli ju vaja uurida
elu ei saa ju olla suhkrusai
ja sealt edasi oleks juba mitu küsimust
saia tegemisest, võist ja suhkrust
pealiskaudsus: on, kuidas on
ei ole kunagi väga olnud minu rida
ja-jah, keeruliseks teen sellega oma elu
aga hunt hommikul üles ärkab, on ta ikka hunt
mitte lammas või kits
üks inimene ütles kenasti,
selle asemel, et ennast otsida,
peaksime aru saama, et me pole kunagi kadunud olnudki
tihti see, mille vastu võitled või maha surud
see hoopis oledki
lapsena ju ei osanud suruda
siis keelustati kõike
vahel on meie vanematel oskus
musta huumoriga meid ribidesse lüüa
ilma, et nad sooviks halba,
lihtsalt...
aga sõnadel on ka terad
ja vahel need ka kriibivad
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud