Aprillist oktoobrini
Ma ootasin Sind terve nädala
Sa ei teadnud
Ma isegi lugesin päevikus päevi
aga Sa ei teadnud
Ma mõtlesin, et kuhu Sa kaudsid
Kuhu Sa kadusid mu päevade virvendus,
mu energia andja, mu südame löögisageduse tõstja?
Ma lugesin päevi.
Mis juhtus suvel,
oli must auk ja keha kõngemine,
ma muundasin ennast varjuks
mis jäi armastuse toitainetest ilma,
mis otsis lohtutust kurbadest armastuslauludest
ja püüdis endale tõestada,
et see pole päris...
Ma ei teadnud, et Sa tuled.
Aga Sa tulid ka sügisel.
Sul oli ju võimalus loobuda
ja ma arvasin, et Sa teed seda...
Ja mingil hetkel Sa tegidki seda
kõledal oktoobrikuul
enne minu sünnipäeva
ja ma olin nagu lesk, kes korrutas endale,
et see ei saa olla lõpp, see ei saa olla lõpp...
Ma ei mäleta, kas ma nutsin,
aga ma olin elutu,
vaatasin rõdult ikka ja jälle alla ja mõtlesin,
et see ei saa olla lõpp, veel ei saa olla lõpp,
et kui ma praegu lõpu teen, ei näe ma ilusat lõppu,
vaid lõppen selles valus...
Kuidas nii?
Ja ma hakkasin otsima lahendusi.
Armumine oli valik. Oli suundumus.
Teadlik programmeerimine, ootamatu kohtumine,
miks Sa pidid laulma,
oleks selle laulu ära jätnud,
aga ju laulis Su süda, mitte meel...
Ja nii kurva riimiga laul,
kas alateadlik?
Ma ei oleks kunagi Sind sinna põlevasse tuppa jätnud,
aga küünal libises ja Sa hukkusid...
Mina astusin sirge seljaga minema,
miks?
Sest olid ebaaus olnud minu suhtes,
Su enda kuumaverelisus tõi Sulle tulise lõpu...
või siis mitte... või
on see lihtsalt minu interpretatsioon?
Kas see oli mäng, kas tegid nalja?
Me olime liiga noored, et aru saada,
samas nagu Sa ütleksid, ei olnud mingi kunst
mängida üle psühholooge ja psühhiaatreid,
kelle jaoks oli kõik kaunis kerge,
kui teismea inimene on kõrge teadlikkusega...
Ma ootasin Sind seal aastaid...
Ja kui Sa ära läksid,
isegi käsi rusikatesse surudes,
ei saanud mina minna niisama
suurde maailma rändama...
Ma mäletan Su pilku,
kui ma vaatasin Sulle silmadesse ja mõtlesin,
et ei ma ei saa, enne karjäär,
enne muud asjad... enne.... enne...
Sa teadsid, et vastus on mõlemapoolselt sama
või tegelikult ei olnud?
Jah, Sa võiksid küsida, et miks peitsin ennast kivi all,
kui olin teinud julge sammu...
Häbist ikka.. Kui reaalsus kohale jõudis,
olin ma ju häbimärgistatud... Nalja number... Oli hea teha nalja
teise vapruse eest...
Kummaline...
Ja ma tean, et Sinu jaoks võib see olla vaid vana kordamine,
mingi vana plaat, mille nõel on jäänud ketrama ühte vana viisijuppi,
mida aeg ja tunne ikka ja jälle kohale kannab...
Järgi luuletajat
