Krookus ja liblikas
kui pildistasin krookust
kes kasvas keset halli välja
lendas sinna liblikas
kes lubas ennast pildistada
koos lillega
nad vist tundsid mõlemad
kevade puudutust
teineteise soojust
see kollane liblikas
ta lubas sooja suve
ja lubas palju valgust
tõi rõõmu üksinda pesitsevale lillale õiele
ja paitas teda kui tuul
ka liblika eluaeg ei ole pikk
aga krookus
tema istub ju sibulaga seal sees
kus on tema õed ja vennad?
kui kauge on olnud tema tee?
et läbi halli välja
leida oma tee?
alati küsi looduselt luba pildistada
on edvistajaid, on kohmetunuid
kõik ei soovi fotografeerimist
seda tehnikavidinat oma nina alla
oma olemuse juurde
et teha sellest ajutine jäädvustus
sadade piltide hulka
mida iga päev teeme
loodus ei vaja, et teda pildistataks
loodus vajab imetlemist
sest see kogu ümbritsev oma nelja aastaajaga
ongi ime,
mis tärkab ja avaneb, avardub ja kahaneb
taas ja taas
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud