Päästja mentaliteet
tahtsin oma perekonda ära päästa
aga lõpuks
kui olin ise tervise tõttu
haiglavoodisse surutud
sain aru, et ma ei saa päästa neid
kui ma ennast kõigepealt ei päästa
ma olin terve elu elanud vales usus
et ma olen võlgnik
et ma olen puudu
et midagi on kogu aeg, mida ma pean tagasi maksma
justkui nagu oma ema-isa pattude pärast
et mina olengi see "süüdlane"
keda maailm või universum võib karistada
isegi totrameelsusest olen öelnud
ennast ohverdavaid lauseid,
karistage mind, aga mitte teisi
milline endast lugu pidav
ja ennast armastav inimene teeb nii?
mitte, et ma kõrgiks kuidagi muutuksin,
aga minu võlad ja minu patud
on minu omad
nende eest ei peaks vastutusele võtma minu lapsi
samamoodi on ka meil oma vanematega
aga ometi ma arvasin,
et ma olen süüdi surmades
rahanappuses
puudujääkides
seda enam, et mu rõõmsat
päiksekillulist nägu
veel süüdistati selle eest
et suudan jääda rahulikuks ja rõõmsaks
koledates asjades
ja saada selle eest veel naha peale
kui korraks saabub lõõgastusmoment
ja saad olla sina ise
senini tervendan oma sisemist last
aga ta on kasvanud tugevamaks
sest ma olen loonud nende aastatega hea ühenduse temaga
aga
ma ei ole oma isa patud
ja ma ei ole oma ema võlad
ma valisin sellise koosluse, et areneda
ja tingimata teadmisel
et ma saan hakkama ükskõik,
mis hobuseid või ponisid elu minu teele ette lükkab
aga
õõvastav oli see pilt
kui Sa surid ja Su isa oli näoga
nagu ta oleks endiselt kuri asjade eest
mida sina oleks pidanud tema eest ära tegema
või et ta ei olnud rahul su eluteega
aga sa mõtlesid mida tema väikese poisina pealt pidi nägema
Sa ei mõelnud
Hukka mõista on alati kergem kui olla mõistev
Endiselt langeb pisar
kui palju on valmis lapsed
oma vanematelt võtma
et pälvida nende armastus
sest nad arvavad või meie ajastu lapsed arvavasid
et me peame teenima seda
et see on mingi pühapäevane pirukas,
mis serveeritakse lõpuks
ühel päeval
kui sa oled olnud piisavalt tubli
ja nii me elamegi oma isade-emade eludes
elamata enda elu
sest vanemad on head manipulatoorid
kui neist eemaldud oled reetur
oled hülgaja
aga kuidas siis oma jalgadel seistakse?
need vanemate soovid, mis on egost,
need ei täitu
lapsed ei ole siin selleks, et teenindada meie egoistlikke soove
küll aga nad annavad lootust, kui jutt on
südamesoojusest
"ma tahan, et sa oleksid edukas,
siis saan mina sinust sõltuda"
ehk siis kaasssõltuvus
või siis lausa ähvardus
"ma olen sulle nii palju elu jooksul andnud,
hiljem annad tagasi"
süüdi ja võlgnik
terve elu olen ennast süüdlasena tundnud
lisaks veel võlglasena
aga ma ei tea, kellele ma haiget tegin
kus ma süüdi olen
ja miks ma pean tundma ennast oma pere ees võlglasena
miks rahadega seotud teemad on tabuteemad
ja miks on meil justkui üks veri aga
erinevad veregrupid
ma olen mätsinud ennast selle süü-ja võlakoorma alla
"ju siis olengi süüdi"
"ju siis olengi võlgu"
sest kui see on ainus viis, kuidas pälvida armastust
enda tunnistamine milleski, mida ma näiliselt teinud ei ole, siis
olgu,
laps võtab selle rolli, põhiline, et ta saaks armastuse
aga kui ta saab vanemate poolt endiselt iroonilisi märkusi
"ju oled elus veel vähe peksa saanud" või midagi muud sarnast,
siis...
ükskord katkise silmaga koju minnes
ütles mu ema "ju sa olid selle ära teeninud"
ehk siis ta õigustas vägivalda minu suunas või
kibestumust oma südames, et olin valinud tema asemel kellegi teise
kes mind osavalt füüsiliselt peksta julges?
et kas seda nimetataksegi "isa" pärandiks?
olen elus nii osavalt läbi klohmitud olnud
ja hea eneseväljendusoskus on mind päästnud
säilitanud külma närvi
nii mitmel korral olen mõlenud, et
vist olen kass kes käib linna peal kaklemas
ärge tundke kaasa
oma lollus
paigutasin vara valedesse sammastesse
investeering läks luhta
kuigi pidasin ennast strateegiks
aga kaarti ma ei loe, juhiseid hästi ei järgi, seega...
kui füüsilisest peksust veel vähe ei ole, siis
mentaalselt rappimist ka ikka juurde
klassikaline
mu enda piitsad peksavad tugevaimalt
mida õppisin?
et valdaval enamusel on nii palju lapsepõlve probleeme,
millega on jäänud tegelemata
ja ma võin olla ka sütik
enda nahal järele proovitud on ju juba rakendatud teadmine
ja siis kui ma peaaegu hakkasin uluma
ja teisele pangakontole raha laduma
"andke andeks, et sündisin"
mõtlesin, kas see lugu on täpselt nii nagu mulle on jutustatud
või meeldib mulle ise selle morbiidsemaks joonistada
et tõestada endale, et olen väärtusetu, olen süüdi, olen võlglane
olen kole ja muud toredad sellised fraasid
ja ometi mõtlen ikka piiridest välja
et igaühe südames on headus
keegi ei taha paha
olgu kasvõi kriminaalkorras karistatud
mu päästja mentaliteet ujub välja,
"aga tal olid ju põhjused"
milline maailm see siis oleks,
kui me argumenteeriksime kõike halba, mis tehtud
ega usuks seda, et inimene saab muutuda
ja miks seda ei tehta
jõuame jälle vaimsete spetsialistide puuduseni
ükski vangla või kinnipidamisasutus ei lahenda inimese sees olevaid probleeme
nii, et andke andeks isa ja ema,
vanaisa(d) ja vanaema (d) ma ei saa igavikuliselt oma maise perekonna patte
endal lasta pesta nagu mingi peni,
kes igalt koeralt, kes möödub nuuti saab
seega, muidugi perekond on üle kõige,
aga see ei tähenda, et hoiaksid piire,
see mis on minu vastutusala ja mis mitte
ja kui väga vanemad tahavad, et neid päästetaks
kui nende endi vanemad neid ei päästnud, siis ehk lapsed päästavad neid
võib-olla selle tugineb religioosne alustala kuskilt kaugelt minevikust
suur päästja, ülestõusnu
miks mitte?
aga papa-mamma, andke andeks,
nüüd on lõpp
Järgi luuletajat
