Raske on...
Raske on...
Veel raskemaks läheb -
justkui kaugemal päike,
järjest tuhmimad tähed...
Nagu sadu, mis lõputu,
kuigi juba on talv...
Kevad vahele jäänud,
suvel täitmata salv...
Jälle sügis on käes,
aga viljatud põllud...
Ainult koormad on kannul,
ainult kümnised õlul...
Iga sõna on haav.
Külvad küll, seeme harv -
iga mõte on kraav.
Taga käib haneparv...
Kas keegi loodabki enam,
üldse usubki veel?
Kui ainult kaikad on kodaras,
suured maakivid teel?
...
Panen koormad
ma maha -
tassigu ise.
Palke silmas ei näe -
rassigu ise.
Savi saadetud korvi -
mul täpne on vise.
Lehvitan tiibu
ja lendangi ära.
Viimane piisk -
sulgub ise see värav.
/Mari*Uri/
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Mari Uri
Minu luguluuletused on autorikaitsega.
Luban kasutada kaartidel, kõnedes, pakisaamispabinas...:)
Rohkem leiad:vaimustav.ee
IG:mariuripicturepoems
YouTube:Etaborim
Info
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud