Öised mõtted
Võid kisada ja karjuda, nad ei kuule, nad ei näe.
Surm kuulab Su ikka ära, ulatab oma karge käe.
Mustade varjudena koguneb ta akende taga, mu silmad on kinni, kuid ma ei maga.
Ta pehme sosin kõrvu paitab, lubab, et ta mind ennast ära unustada aitab.
Kutsub mind puhkama maapõude lamama.
Kallab suhu iidse rohu, ma justkui vajun lõputusse sohu.
Ja Sa ei pea enam kuhugi minema.
Sa ei pea midagi seletama.
Sa ei pea midagi tundma.
14
15/04/2023
Kurbus
Järgi luuletajat
