Tädi Sofia volbriöö

Elas kord üks üksikema kahe pojaga
kellel pole head oma abikaasaga
kelle matnud koduaeda
sest pole naisel vaja teda;

koolivaheaeg on agoonia
saatuse julm iroonia
et Sofial kodus tüütud poisid
kes tal niisamu eksisteerisid;

küsides leiba ja suureks läinud arved
emal pähe kasvanud lõpuks sarved
et sitt elu vaesuses kahe nokuga
mille kasvatamine annab hingele nuga;

aga nüüd õige aeg tulemas
pärast volbrit pole lapsed kooli minemas
kui emal käes must piibel
kurjad plaanid tal käibel;

kui laste hing ei loe
siis ka muu riitus sekka ei poe
kui viia nad kinniseotult hiiemetsa
ja tõstku nad ohvrikivi otsa;

tuleb vanapagan verele
et kratt saada hingele
nuga sisse, südamed välja
see täidab ära ahnuse nälja;

kui uhke luud varanduse toob
siis võimatu ülesanne ajab kärssama
koju puhastustule tädile loob
saab patukahetsuse tema;

siis kostab jeesuse kaja
kes kostis: "kes ütles, et nii teha võid?"
ja naabrimees näitab Sofia leekitsevad maja
"vaadake lapsed, seal põleb naabrinõid"

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard