Proua Kuu
Proua Kuu ilu
kahvatamas sinu oma ees.
Ta langetab oma helehalli pale,
et silmata
seda taevalikku valgust,
millega isegi jumalad võistelda ei suuda.
Valgust,
milles mina nii tihti
sinu teadmata peesitan.
Proua Kuu põlvitab aupaklikult Sinu ette,
laotades Su silmi tähed,
riputades kõrva planeedid
ja loovutamas osa endast -
tehes seda ilma igasuguse kahetsuseta.
Ta asetab Sinu ihule
rüü, millesse tikitud
kuldniidiga piirideta armastus,
hõbeniidiga igavene andumus.
Proua Kuu kirjutab
sinust sümfooniaid, harmooniaid ja meloodiaid,
sosistab need tundeliselt Su kõrvu
ja loodab, et seekord Sa mõistad,
tema armastuse ulatust.
Oma tundeid punktiga kinnitamaks
raiub ta need armu joovastuses sõnad
tähetolmu,
et need kunagi ei haihtuks.
Et Sa neid kunagi ei unustaks.
Et TA neid kunagi ei unustaks.
Proua Kuu
silitab hellalt Sinu kätt,
vajutab helehallid huuled nukkidele,
loodab, et Sa ei
kuulnud tema südametukseid.
Ta sasib Su juukseid
ja mängib nendega -
tõmbab sõrmedega läbi salkude,
loodab, et Sa
ei märganud tema kätevärinat.
Ta paitab Su kahvatut palet,
silitab roosasid huuli,
lootes, et ükspäev
ta saab neid suudelda.
Proua Kuu,
täis tundelõõma ja kartust,
aheldab oma kiindumuse
tabalukuga
enese südame sügavaimasse kongi,
teades, et see murduks
raskuse all, milleks on reaalsus.
Teades, et oma tunnete lausudes
need mõraneks
ja kukuks kildudena põrandale.
Kongis on need kaitstud.
Kongist ei saa need välja.
Proua Kuu,
minu ebamaine kehastus,
austamas Aphrodite
parimat loomingut - Sind.
Loovutades oma hinge
täieulatuslikult Sulle
teadmisega, et Sa kaitsed seda,
hoiad seda
ega lase minu armastusel hääbuda.
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud