Igavene kevad

Loodus sünnib taas,
tärkavad tuhanded hinged.
Päikesekiired pimedust hävitavad,
vabastades end talve külmast embusest.
Taevas selgineb.
Silmapiiril virvendavad heledad, õhkõrnad värvid.
Linnud leidsid paari,
liblikad tantsivad.
Metsatukal tärgand esimesed sinilill ja ülane.
Aasal heliseb habras lumikelluke,
habras kui Emake loodus.
Kajana kostus jää raksatus,
jõgi nüüd vabana end tunda saab.
Kaldal aga väiksed kased ja pärnad
mis unised veel,
end taeva poole sirutavad.
Kõik see laulab.
Hingab ja naerab.
Minagi seisan aasal kellukate vahel lillelises kleidis,
avasüli ootan mil tuleb ta taas.
Ootan päeva, ootan teise.
Igatsus must võidu saanud, kurbus täidab südant.
Kuid seisatan veel, kuulatan ja silmapiiri uurin.
Korraga muutus kõik, vaikust purustas linnutiib,
kajana kostus see läbi terve Maarjamaa.
Ning oi imet näen ma teda, kappamas vabal ratsul üle Eestimaa.
Natuke veel ja kohale jõuad.
Jõuad mu juurde,
mu vapustav Igavene Kevad.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard