Heroiin

On möödunud pikad aastad
kui Ta elust kadunud
tühjus, miks sa meid laastad
saatus ära kõiki kasutanud;

me otsisime ja üksteist leidsime
kergelt tuli, aga kergelt läks melu
elu pole sama, kui lahkusime
isegi mehe süda pole lelu;

pole pisarad garanteerinud
rohelist pinda kellegi all
mida lõbu asendus teinud
on nähtamatu, aga alistamata vall;

nüüd mööda valget joont
minnes alla eikuhugile
ja torkab varras veresoont
et dopamiini anda tungile;

see manipuleeriv poeesia
aeglaselt sööb nüüd seest välja
mis pidi olema uus graatsia
peab seiskuma, enne kui on hilja;

küllap oli see Tema, kes siia tõi
kuristiku serval, ma mõlemal poolel
ühel pool mälestus sõltuvusse lõi
teisel küljel anastada end keemia hoolel;

uus tsükkel on läbi huvide loomise
aga kuidas õnnestub lahtilaskmine?
pole mitte usaldus lõhki
vaid seda oled sina ise

sattunud nüüd vaikellu ilma raamita
naised ei muutu, see tõde halval mitte heal
kõige lühem pääsetee ilma teiste abita
on see vahe kuulil ja oma peal;

miski ei päästa apaatiast
ei anna järele afaasia
miski ei päästa heroiinist
soorita eutanaasia

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard