Taas vaiki jääb üks hingekell
Tuul puhkab rahunend näol
Lilled leinas langetavad pea
Tasa Sul hõikab taevane hääl
Koju nüüd sõua ilmalaps hea
Nii tasahilju lahkud elumäelt
kurbtusest kuumast sina ei tea
See on aeg nii nukker, hell
Taas vaiki jääb üks hingekell
— Cobban
Järgi luuletajat
