Kategooriad Luulekogud Tunnustatud Lisa luuletus Lemmik luuletused

Ветренный закат

Мечты под деревом, слогая тишину,
Ведут в дорогу неизвестный день.
И уходящий луч впадая в бездну,
Плечом к плечу сливает в одну тень.
До безрассудка мысли улетают,
Под склоном неба всё одно и вечно.
Ну почему же в жизни так бывает?
К чему закат бежит так скоротечно?
Как красочно плескается волна,
Лазурным взглядом к берегу крадётся.
Как промолчать пытается она,
Когда о брежный камень прикоснётся.
Стихии две сливаются в одно,
В момент полёта всё так бесконечно.
Так жадно обнимая, держет дно
Сжимая их, так бережно! Навечно!

— Tiina Klemets
51
27/05/2023 Armastus

Kommentaarid

Sa võid kommenteerida anonüümselt või sisse logida
tiina.klemets
6 kuud tagasi
Aitäh! 😌
Anon
10 kuud tagasi
Etu sulle, Kallis

Tiina Klemets

Kasutaja tiina.klemets profiilipilt

Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud

Info

  • Autor: tiina.klemets (Tiina Klemets)
  • Lisatud: 27/05/2023 09:38
  • Kategooria: Armastus
  • Vaatamisi täna: 0
  • Vaatamisi kokku: 147
  • Kopeeritud: 0


Hankige see Google Play
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun
Ostukorv uuendatud!
Uus luulekogu loodud :)
Luuletus lisati luulekogusse
Luuletus lisati lemmikutesse
Luuletus kustutati lemmikutest
Selleks pead sisse logima
Luuletus tellitud.
Seadista e-maili teavitust
Järgimine lõpetatud
Selleks pead sisse logima
Aktiveerimiskood saadeti sinu e-mailile.
Võimalik, et see võis sattuda ka spam/junk postkasti
Luuletus on kopeeritud