Vana hing*
sageli pidasin ennast vanaks hingeks
kes ahmis nende kogemusi
mida mul endal ei olnud
rõõmustas kui kellelgi läks hästi
ja tundis muret, kui elu oleks võinud minna teisiti
nüüd on elu sättinud nii
et kogemusi turjale on kogunenud
ja saan neist ise pärja punuda oma lastele ja lastelastele
nendest teadmistest saab kord rikkus
sest seda ma ju tahtsingi väiksena
"saada hästi-hästi targaks"
et mitte hoolida sellest, mis ümbritsev maailm minust mõtleb
kas brändiriided on moes
või külmkapis toit on alati kallis
mind huvitas sisu ja asjade toimimise mehhanism
kulda ja sädelust olen elu jooksul endale krahmanud
nagu harakas
kuid suurte emotsionaalsete pingete korral
pole ükski nendest andnud mulle lõpliku teadmist ega lahendust
kuidas iseenda sisemaailm korras hoida
ilma sädeluseta
seega, nüüd ma õpin
õpin olema ise sädelev ilma sädelusteta
ilma kõrvalise vaatenurgata
õpin olema ise, kes ma oskasin olla lapsena
kui valgeid põlvikuid kandsin ja koos emaga laadale läksime
väiksed hetked jäävad meelde
need tunded, kui koged midagi esimest korda,
mida varem pole kogenud ja siis rõõmustad õnnest
või ahmid õhku suurest elamusest
need on need hetked, mis jäävad meelde
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud