Kevade luule

Autor: Luuletused
Lisatud: 14/03/2013 12:09
Kategooria: Kevad
Vaatamisi täna: 0
Vaatamisi kokku: 3739
Kopeeritud: 2

Ahistav igatsus krohvis ta südameseinu,
pole akendki millest õhku oleks imbunud,
ei siin hapnikku leidu.

Üks mõte kannab viha ta ajju,
ei leia keegi leegi eest varju.
Ta tunded on kirglikult kuumad,
ta kadeduse nöörid teda surmavalt poovad.

Ta süda jääb seisma kesk vaevalist tõusu,
kas pikk on neil samm
või ongi temast saanud tunnete vang.

Ta pilku ei tõsta, ta vaikib kui tumm,
ta mõtteis pole miskit selget,
on vaid ahastus, millel voolamise
peatamiseks puudub tamm.

Ta vaikselt nüüd kustub igatsuse embuses,
kaob vaikselt tal usk ja lootski hääbub.
Ehk viha tal enese vastigi kaob,
küll kõik laabub ja süda vaiksemalt siis taob.