Luuletus ainsale neiule.
Ma tunnen siin ilmas neidu vaid üht,
Kel sihvakas talje ja sirge on rüht.
Ta silmist ju kiirgab ni kaunist ju sära,
Et temast ei läheks ma iialgi ära.
Su silmist nüüd igal ööl ma und ju näen.
Mul unes ju kaunid ka tunduvad sinu käed.
Nüüd tahaksin ma sind, kes armastad mind.
Sest elu lõpuni kannaks ma sind.
Ma tahaks sind käte peal kanda
su soovidemere randa.
Paika kus koos saaks olla me kaks,
Kus elu meil muutuks siis mõnusaks.
Kas tohiksin paluda ma sinu kätt?
Või ütled siis mulle sa südamest pätt?
Kui lubaksid sina, siis tuleksin mina,
Ja kingiksin sulle me armumislina.
9
21/03/2013
Armastus
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud