Agoonia
Ühel päeval murran mina teie sõrmeluid
ja naeran selle üle.
Seda päeva olen ootanud ma juba kuid
ning palju pole jäänud.
Must taevas langeb raginaga õlule
ja tuul see rebib suid
ning heidetuna rohtu kasvan'd põllule
te armu palute siis mult.
Jah, kurbust tunda on ju isekas.
ma seda enam taluda ei suuda.
Jah, mu tegu pole viisakas,
kuid minu otsust see ei muuda.
20/05/2011
Armastus
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud