Nii
Öö sametkangas õlgadel mul lasub
Kuu kulda pillas juustele
Täna olen kurbuse kuninganna
Valusate mõtete vardjatar
Kuu näib olevat nukker koos minuga
Ta pale kalbena valgustab kuuskede latvu
Vaid tema näib teadvat mu tumedaid mõtteid
Valu valgub minusse ja
Liighatab hämaruse saabudes
Ta, ööloom, on päeval peidus
Argiste mõtete varjus
Pimeduse käed pigistavad südant
Sõnad on ammu surnud
Hiline tund on hinges
Mälestused ei lase minna
Lootusetus kisub seestpoolt krampi
Imeb viimsegi soojuse
Meie jaoks ei jätku enam dimensioone
Lämbun hääletult
Tagasi vaatamata tahaksin
Joosta nii, et valu jääks mu jälgedesse
Magada unenägudeta
Tõsta pilk kartuseta päikesesse
Lamada liikumatult sajandeid
Mitte tunda, mitte näha, mitte midagi
Viskuda kahetsuseta tühjusse
Mitte olla, mitte tahta, mitte kunagi
Lihsalt unustada tuhandeid kordi
Ikka ja jälle
Igavesti
Järgi luuletajat
