Kategooriata luuletused
Kokku 2159 kategooriata luuletust
Kolm kuud
Kolm kuud külma kangust.
Kolm kuud tühja langust.
Kolm kuud haihtuvat hingust.
Kolm kuud pikka pagendust.
Kolm kuud ärkavat elu.
Kolm kuud magusat melu.
Kolm kuud säravat silmailu.
Kolm kuud sumedaid sarme.
Kolm kuud piinavaid parme.
Kolm kuud kaunist surma.
unes või ilmsi vahel
Su külmetavad sõrmed
mantli varrukais
kinnasteta käed
vastu hommikut
unel meenusid
nad uuesti pihku
tahtsin võtta soojendada
oma hingeõhust
palju talvi sellest
on möödunud
ikka teen unes või
ilmsi vahel seda
hinge tuleks kui
uuesti tagasi
seesama märtsi kevad
Teisel korrusel
kahutas all aias
lambad määgisid
nosisid külmuma
hakkavaid õunu
ülal toas sa meile
valgetest triigitud
linadest tegid
esimese aseme
seisin trepil kohmetult
nõutult süda valmis
polnud maailma
selliseks loomiseks
kus kohal taevas ise
ta puhkema äkki
üleni pidi seitsme
maa ja mere tagant
toodud tulipunaseks lilleks
tsüklist „Poisiiga“
Kiik
Üles-alla, üles-alla,
silmad kinni, tajud valla.
Kiik läheb üles,
kiik läheb alla.
Ent vahel on hetk,
mil gravitatsiooni pole olla.
Nii vaba, tore, nooruslik
vaid korra kestev retk.
Kui alla langeb,
juba vanem näib.
Ja jälle üles, üles,
et olla, lihtsalt olla.
Korra veel kogeda,
vaid igatsevat võdinat.
Taas olla rõõmsail ail,
mil inerts ja kõdi,
ainuke nauditav detail.
Tuhmuvad tähed
Tuhmuvad tähed, nii kirkad.
Erksate aegade kurb vari.
Inimesed liig virkad,
ent ennast ei hari.
Et näidata oma võimu,
rajasid postid, mis vargsi,
võtavad aina tähtedelt lõivu,
varsti tuled kinni plaksti.
Peagi pole enam tähti,
siis tuhmub ka minevik,
mil neid samu tähti nähti.
Jääb vaid lavasoojendav videvik,
kellele järgneb pime vaikus,
tabav hiline kahetsuse rõskus.
Tuhmunud tähed, nüüd nähtamatud.
Vahel siiski vaatama satud,
neid tähti, mis olematud,
lootes ehk üks sisselülitatud.
üleni vaid õitsemises
mis veel sul tahta
nii ööl kui päeval
nüüd hing kinni
hoiab elu kaelast
üleni vaid õitsemises
tagasi veel ei ole
akna taga sügisvihm
öö pime unustanud
oled sul ellu kaasa
antud on ema poolt
nimi muul millelgi nüüd
enam pole tähtsust
sa hetke sisse tulla ei lase
mida suvi üle pole
kuldand rõõmuks
verre tulvand
17. 07. 2023
kellega vaadata
kellega koos vaikides vaadata
kupu kuldsest õitsemist
pilvega järve kohal
raudrohu valgeid õisi
suveöös
tolmuse küla teega
päikest joovaid
januseid karikakraid
liblikaga teist korda
õitsvalt võilille õielt
mu käsi ta ehmatas lendu
*
maailm pole
enam endine
kui peenrale aias
variseb pojengilt
krabisedes õieleht
pilgeni täis sai
seegi hetk
Veel hing üleni on juulis
neid hetki
praegugi veel tulemas on
kus kardad suve hukku
päeva keerata tahad
lukku peatamaks
õitsemise ruttu
ilu pillavat muutumas
lillede närtsimiseks
metsade koltumiseks
põldude tühjuseks
kauguste mattumiseks
halladesse uttu
vaikust lõhkuvateks
hanede kätsatusteks
pikkade pilvevagude all
ees kui pikk hämar talv
Suvilas
veel verest minna
ei taha see juuniööde
toomingavalgus
see magada ei lase
üks igatsus igasse
rakku valgub
nii valus ta mõistev
malbus sääl kuskil ehk
õies mõnes veel kobrutab
mu elu taeva sinine algus
kord igasse rakku see valgus
*
suvi otsa aedades
niiduki vali põrin
see linnud peletab
putukad rohus
aastaid kostnud pole
tirtsude rahustav sirin
õhtuti üksnes vaid
sääskede tüütu pinin
käe äkine plaksatus
grillvorsti ninna tungiv lõhn
peenral närtsinud iiris
järve kupus
koos taeva alusega
õitseda õitseda
sinitaevaga tõusta
kõrgele üles
lahti läinud õite keskel
mesilasena juua
elu kuldset nestet
tunda suvi on su koduks
kus olla paljajalu rohus
leida end avanenud
järvekupu õie põhjast
selitamas jumal teab
millest tekkinud nukrust
SINA ISE
Kord ütles keegi minule:
"Sa ära anna alla,
südikus viib sihile,
ei elu kätel kanna".
Sa aja oma asja,
ikka jäädes iseendaks,
teades, mida elult tahta,
aeg see ajas rändab.
Püüa olla SINA ISE,
sõltumata ajast,
Sinu osa mõtteline
teistele teed rajab.
- Tarmo Selter -
2023