Keskööpäike
Olime sõbrad, klassikaaslased,
olime mängus,võistluses vaenlased.
Sarnasusi on meil palju
On meil sarnane käekiri,Ja ütleme samal ajal, samu asju
Neid sarnasusi on veel,mis ei jäänud märkamata,
nii meile, kui ka teistele.
Mängisime klassiga tõde või tegu,
ning mitmel korral pidid kallistama mind.
Viiendas klassis,olime vaid sõbrad,
kuid ütlesid siis,et armastad mind.
Sinu armastust ma uskusin,
Kuni lõpuks mõistsin
Et kõik ma lootused kustusid
Kui sõbrad sul ütlesid, et su nalja nad ei uskunud.
Kord lõpuklassis, tuletasid meelde,
mu pisaraid esimeses klassis, nelja pärast.
Ma jäin mõtlema,kuis sul see ikka meeles
Siis sõber vastas, eks ikka armastuse pärast
Mul raske on vaadata
Kuis teised sind vahel kiusavad
Kui näen sind koos teisega
Mul pisarad tikuvad silma
Kui vahel mind koolis jälgid,
Või koridoris kõrval seisad.
Ma lähen ja jalutan,
Sest muidu mul taas pisarad silmis
Kõiki neid ilusaid sõnu meenutades
Mul kurvaks muutub meel
Sest toona sind ma uskusin
Kuid sina vaid naljatasid
Rahvarohkes koridoris,teises ruumi otsas,
su hääle kõikjalt ära tunnen
ma ootan mil sul koidab
mida su vastu tegelikult tunnen.
Vahel tunnen, et minust sa siiski hoolid
kuid rohkem haiget, ma saada ei taha
kui vahel märkan,et seistes meil sama poos
või klassis istumis asend, justkui kopeeritud maha
Mul sõbrad ütlesid,
Et loogilisemat seletust ei ole
Ma neid ei uskunud
Kui ütlesid, et teineteisele loodud oleme.
Kui küsid mu käest,
mida tunnen su vastu
Siis vastan ma kahtlemata,
et oled mu jaoks,kui keskööpäike.
L.T.
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud