Mis on minust saanud?...

Poolsurnud olend, põlvili maas
palumas maailmalt halastust
peeglis näen põlatud koletist taas
käitun iseendaga alatult

Vihkan oma hinge ja nägu
ei suuda seletada oma tundeid
Kardan iga minevikus tehtud tegu
Ei iial andesta ma endale neid

Mu sees keevad kurbus ja viha
hirm inimeste eest mind saadab
Tahan peksta oma enda surnukeha
ja vaadata, kuidas see veritseb

Kurbus on mu kaaslane, mu elu
ta on alati seal, kus mina olen
olen kõigest ta tühine mängulelu
mu väärusetu hing tühjuses põleb

aastaid on ta mul pidevalt järgnenud
tema nägu ei taha enam näha ma!
ta on mind murdnud ja piinlema jätnud
Kurbus, palun jäta mind rahule!...

Olen alandlikum kui kunagi varem
kas mu enda mõistus on must jagu saand?
Ma ei tea, mida tahan, mis on hea, mis on parem
Jumal, mis on minust saanud?...

Ei suuda enam kurbust ma taluda
põõran selle vihaks ja raevuks
et saaksin hiljem kõike kahetseda
mu enda mõistus on kaevand mul kaevu...

mille sisse ma ise kunagi kukun...

Jumal, mis on minust saanud?...

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard