Puhang

Mind pressib tehnokraatlik linnaelu
kokku kui tuuma, kuid mulle mõttes
meeldib miskit muud luua,
miskit uut tuua, mõtteallikast juua
inspiratsiooni nektarit.
Loon mõttes kujundeid ma oma hektarist.
Eks ma vist juba alguses
nägin elu vähe teises valguses.
Litsun pausi, panen seisma klausli
ja elu lihtsalt tardub ees.
Mõtlen ja unistan - mediteerin,
nii mõtteid ma tulistan, kui esoteerik,
Verbaalseid padruneid sepistan,
sõtkudes tainast veelgi,
millest lõpuks sepik saab.
Astun üles trepist ma, aste astme järel
iga astmega jääb järgi paska aina vähem.
Õel silm, ära tiri alla mind - no las ma lähen!
Ma kasvan vähe, kuid kasvan
nagu taim, kui teda regulaarselt kasta.
Tuleb puurist välja lasta vaba hing,
vaba mõte, lase lendu vabalt lind
las purustab ta saba tõkked,
mis on kinni hoidnud Sind.
Pärast paduvihma valgub palgelt mõtete muda
Vajan valgust,
klaustrofoobiliselt mõjub see mõttetu tuba
Psühholoogiliselt lõikab see nuga,
sel enam jätkuda ma lihtsalt ei luba.
On läbi saand see häbi faas,
lõppeb kurbus ja otsas on ka pisargaas,
katsun käega puhast maad,
mille rüpes ma saan puhata,
et siis fööniksina tõusta tuhast taas.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard