Vanaema

Vanaema
kirstukaanel
kokku lapituna
sukapüksid,
villakleit ja
tinavalupärg...
Mina, kümneaastane,
seal seisin
sõnatuna,
soolasamba asendis,
pisarnõremärg.

Mulle tundus:
kohe-kohe
lõhkeb minu süda,
voolab alla
sõrmedesse
vasakumast käest...
Soovinuksin
miskit sooja
vastu väikest põske
või et oleks
keegi võtnud
vaikselt kinni käest.

Pärast tundus
üsna tihti -
käies haua manu -
vanaema
tegelikult
polegi ju seal...
Siiski laulsin laule talle
uuemaid ja vanu,
rohides
ja rehitsedes
äärekivi peal.

Jõuluõhtul
küünlakumas
jätan laual toidu,
taldriku ja veiniklaasi
armastaval käel,
et kui kallis
vanaema
meile seltsi tuleb,
siis ta seda
vastuvõttu
tingimata näeb.

Mul on ammu
teine elu,
oma armsad võsud,
oma pesa pisike,
kus aaloest jõulupuu –
aga alles
sama süda,
sama meel ja mälu,
sama tänutunne
ja lapse laulusuu.

(Pühendus: vanaema Marta)


/Mari Uri/

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard