Jalutan sul vastu
Jalutan sul vastu nagu makstud karmavõlg,
kunagisest hullust lennust alles tiivutu...
Kunagisest toetamisest valutundlik õlg,
puutepuhtail huultel ikka muie siivutu.
Jalutad mul vastu nagu valge maleruut -
võitmatu, kuid üksindusest tasakaalutu,
iseendast joobes - nagu viimsepäeva juut
tagaaetu, tõrjutu ja põlvil palutu.
Kohakuti jõudes ristub meie pilgumõõk,
süda kurku kerkib või siis kõhuõõnde vajub...
Ainsast hetkest piisab jälle, et saaks täis üks mõõt -
kuniks keha rahuneb, taas olevikku tajub.
Kaela kangeks sundides ei vaata seljataha...
Sina küüsi vereni vist rusikaisse surud.
Koju jõudes voodijalutsisse heidad maha,
põhja nead kõik õppejõud ja jõhkrad vaimugurud.
/Mari*Uri/
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud