Temale, kes hoolis
Kes su pillas teistele ja naeris, ennast pettis
Mõni vaatas unistades, silmadesse uppus
Olid sõbraks paljudele. Sõprusele settis
ühepoolne joovastus, mis sinu najal tukkus
Sa ei lasknud lähedale, hoidsid kindlat piiri
Jätsid ära „Mis-võiks-olla“ ennast-teisi säästes
Püüdsid mures hingedele päiksesooje kiiri
Vahel tühjaks elasid end aina kurbi päästes
Mõnikord sa armusid, kuid jätsid enda teada
Salamisi armastajaks elu sinu voolis
Aastatega muutumatuks jäid, nüüd halli peaga
Seegi sobib ideaalselt. Oled see, kes hoolis.
Võtaksid ehk mindki oma mantlihõlma varju?
Üüriksin seal meelsasti su südamesse paika
Sa ei küsiks renti. Oled armastama harjund
Oled loodud abistama, kuid kes sindki aitaks?
Heliriin Puistamaa
Järgi luuletajat
