Muinasjutuline surm
Sel jöulisel tumedal ööl- sa tulid ja suudlesid mind.. su armastust oli igalpool- kui vastu suudlesin sind.
Sel jöulisel tumedal ööl- haarasid mu kätest ja embasid.. sa mulle kui hapnik,mida hingad- taas mind enda poole tömbasid..
Sa surusid mind vastu sulepatja- samas hellalt paitades mu huuli.. mulle tundus justkui sattunud ma hätta- kui tundsin südametukseid suuri..
Mu süda oli kui kivistunud soojus- Ta vaevu vaevu veel jutustas minuga.. ma nägin kuis päike veel loojus- kuid loojus see vist koos sinuga..?
Mulle arusaamatuks jäi köik- Läksid sina vöi läinud olen ma? silmades on juba lahkunu pilk- kas ei näe kummalist valgust sa?
Ennist olin ma sinu kätevahel- tundes su soojust ja armastust.. Meil oli miskit,oli,meie kahevahel? ma ei lahku,süda täis kahetsust..!
kuid lahkusin teadmata,armastad sa mind- ei lausunud sönagi,et armastad mind.. Miks küll lahkusin muinasjutumaale, kus önnelik löpp on igale loole?
Ei suuda ma oma pisaraid pühkida- ei suuda ma neid lillepähe kinkida.. minu löpp tuli,kallis,sinu kaisus- köik need ilusad möttedki raisus..
tahan et teaksid..sa olid mu prints- sa olid kui paber,millel kuivamas tint.. sa olid kui öhk,millest elada sain.. sa olid kui päike,mis soojust mul töi..
Ma olen nüüd seal,kus ilus on elu, alustan seda sinuta,mis teeb mulle valu.. sa oled mu unelmais,sa oled mu südames, mu pisarad kui vihm, mis taevas lademeis..
Tahan su juurde,tahan siit ära.. kuid aina avaneb mu ees üks värav.. kas pean sinna minema ma? ilma sinuga hüvasti jätmata..
Järgi luuletajat
